Sergei Karaganov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sergei Karaganov 2017. aastal

Sergei Aleksandrovitš Karaganov (vene keeles Сергей Александрович Караганов; sündinud 12. septembril 1952 Moskvas) on Venemaa politoloog, kes juhib Vitali Šlõkovi asutatud julgeolekuanalüütilise Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu. Ta on ka Moskva Kõrgema Majanduskooli maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete teaduskonna dekaan. Karaganov oli Jevgeni Primakovi lähedane kaastöötaja ning ta on olnud nii Boriss Jeltsini kui ka Vladimir Putini nõunik.[1]

Karaganov on olnud Trilateraalse Komisjoni liige alates 1998. aastast ning on töötanud Välissuhete nõukogu rahvusvahelises nõuandekomitees aastatel 1995–2005. Ta on olnud ka NSV Liidu (nüüd Venemaa) Teaduste Akadeemia Euroopa Instituudi direktori asetäitja alates 1989. aastast.[2]

Karaganov on tuntud Karaganovi doktriini loojana, mis väidab, et Moskva peaks "lähivälismaal" poliitilise mõjuvõimu saamiseks tegutsema seal elavate venelaste inimõiguste kaitsjana. Pärast seda, kui Karaganov avaldas 1992. aastal seda seisukohta propageeriva artikli, sidus Venemaa oma vägede väljaviimise Baltikumist nende riikide venelaste "süsteemse diskrimineerimise" lõppemisega.[3]

Lisaks oma õpetusele on Karaganov propageerinud Hiina-Venemaa ühtset strateegiat Euraasia bloki ühendamiseks. Ta väidab, et Euraasia majandusliit ja Hiina "ühe vööndi, ühe tee" algatus (OBOR) teevad koostööd, et edendada kogu piirkonna majanduslikku integratsiooni.[4]

Karaganov on ainus intellektuaal endises Nõukogude Liidus, kes on loetletud 2005. aasta ülemaailmses intellektuaalide küsitluses, ja ainult üks neljast Ida-Euroopas koos Pavol Demeši, Václav Haveli ja Slavoj Žižekiga.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sergei Karaganov sündis 12. septembril 1952 Moskvas filmikriitiku ja kirjandusteadlase Aleksandr Karaganovi pojana. 1974. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna. 1979. aastal kaitses ajalookandidaadi väitekirja teemal "Rahvusvahelised korporatsioonid ja USA välispoliitika" ning 1989. aastal ajaloodoktori väitekirja teemal "Lääne-Euroopa koht ja roll USA strateegias suhetes NSV Liiduga 1945–1988".

Aastatel 1974–1977 stažeeris ta NSV Liidu esinduses ÜROs. 1978–1988 oli ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia (NSVL TA) USA ja Kanada Instituudi teaduslik töötaja, hiljem sektorijuhataja. Aastast 1988 töötas ta NSVL TA Euroopa Instituudis, oli aastatel 1989–2010 asedirektor. Aastast 2006 on ta Moskva Kõrgema Majanduskooli maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete teaduskonna dekaan. Karaganov oli Venemaa välisministri Jevgeni Primakovi lähedane kaastöötaja ning ta on olnud nii Boriss Jeltsini kui ka Vladimir Putini nõunik.

Aastatel 1997–2013 oli ta Trilateraalse Komisjoni liige, 1994–2012 Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu (ühiskondlik organisatsioon, mis ühendab rohkem kui 150 Venemaa mõjukat poliitikut, meediajuhti, nn "jõuametkondade" juhti) presiidiumi esimees. Aastatel 1993–1999 oli ta Venemaa Presidendi nõukogu liige, alates 1993. aastast Venemaa Julgeolekunõukogu juures asuva konsultatiivnõukogu liige, 2001–2013 Venemaa presidendi administratsiooni juhataja asetäitja nõunik välispoliitika alal. Aastast 2002 ajakirja Venemaa maailmapoliitikas asutaja ja toimetuskolleegiumi esimees.[5]

Karaganovi doktriin[muuda | muuda lähteteksti]

Karaganov sai kuulsaks nn Karaganovi doktriini sõnastajana, mis väidab, et Moskva peaks poliitilise mõjuvõimu saamiseks "lähivälismaal" tegutsema seal elavate venelaste inimõiguste kaitsjana. 6. oktoobril 1992 pidas ta Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (MGIMO) teadusseminaril "Venemaa välispoliitilise strateegia küsimused "lähivälismaal"" ettekande "Venemaale orienteeritud elanikkonna huvide kaitsmise probleemid "lähivälismaal"". Suhetes Nõukogude Liidu endiste liiduvabariikidega on Venemaal tema sõnul kolm peamist tegutsemisvõimalust. Esiteks radikaaldemokraatlik poliitika – uute rahvusriikide kindlustamine ja Venemaa täielik väljatõmbumine. See polevat halb lahendus, kuid täiesti ebarealistlik. Enamik endistes liiduvabariikides kehtestatud režiime ei kesta kaua, situatsioon neis riikides muutub pidevalt ja pole mõtet kindlustada seda, mis niikuinii kokku variseb. Teine lahendus oleks neoimperialistlik reintegratsioon. Kuid see oleks ebarealistlik, Venemaal puuduvad selle elluviimiseks ressursid, pealegi ei lubaks välismaailm seda teha. Kolmas ja kõige õigem tee oleks endise NSV Liidu osaline reintegratsioon rohkem või vähem konföderatiivses raamistikus. Eriti kehtib see Kesk-Aasias, kus Venemaa peab jätkama oma aktiivset postimperiaalset rolli, vastasel juhul langeb kõik kaosesse. Tuleb tegeleda venekeelse elanikkonna säilitamisega endistes liiduvabariikides, toetada venekeelset haridust, meediat jne. Samuti harida nende riikide poliitilist ja sõjalist eliiti Venemaa kõrgkoolides. Venekeelse elanikkonna kaitsmiseks tuleb kasutada poliitilisi hoobasid, nagu seda juba tehakse Eestis ja Lätis. "Venekeelne elanikkond – see pole ainult passiiv, vaid võimas Venemaa aktiiv."[6] Venekeelset elanikkonda tuleb kaitsta inimõiguste ja rahvusvähemuste kaitsmise sildi all. OSCE liikmesriikide territoorium tuleks jagada kaheks tsooniks: esimeses tegutseksid rahutagajana Euroopa Liit ja NATO; teises tsoonis, mis hõlmaks Venemaa ja Sõltumatute Riikide Ühendusse kuuluvaid maid, kuuluks rahutagamisroll Venemaale. Karaganovi ettekanne ilmus novembris 1992 Venemaa välisministeeriumi perioodilises väljaandes Дипломатический Вестник.[7] Pärast seda, kui Karaganov avaldas 1992. aastal oma artikli, sidus Venemaa oma vägede väljaviimise Baltikumist nende riikide venelaste "süsteemse diskrimineerimise" lõpetamisega.[8]

Karaganovi doktriin sai laias maailmas kuulsaks juba 1993. aasta algul.[9] Karaganov ise eitab sellise doktriini olemasolu ja väidab, et see on Eesti presidendi Lennart Meri konstruktsioon.[10]

Destaliniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1. veebruaril 2011 esitles ajaloolise mälu nõukogu töörühm eesotsas Karaganoviga Venemaa Föderatsiooni presidendi juures asuvas kodanikuühiskonna arengu ja inimõiguste nõukogus oma projekti Venemaa ühiskonna destaliniseerimisest. Ettekandes "Mitte destaliniseerimine, vaid teadvuse moderniseerimine" kutsub ta üles avama täielikult Venemaa arhiive, et Venemaa ühiskond teadvustaks võimalikult täielikult stalinistlikke repressioone. Samas peab Venemaa ühiskond esile tõstma oma identiteeti ja eneseaustust, ilma milleta pole edasiminek võimalik.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 26.04.2005. Vaadatud 22.12.2006. 
  2. "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.09.2007. Vaadatud 22.12.2006. 
  3. Smith, David James (30. november 2017). "The Baltic States: Estonia, Latvia and Lithuania". Psychology Press. Vaadatud 30.11.2017. 
  4. "Toward the Great Ocean – 3: Creating Central Eurasia - Kazakhstan - International Politics". Scribd. Vaadatud 30.11.2017. 
  5. http://karaganov.ru/en/pages/biography
  6. С. А. Караганов "Проблемы защиты интересов Российско ориентированного населения в "ближнем" зарубежье" – Дипломатический Вестник, 15.-30.11.1992, c. 45
  7. С. А. Караганов "Проблемы защиты интересов Российско ориентированного населения в "ближнем" зарубежье" –Дипломатический Вестник, 15.-30.11.1992, c. 43–45
  8. David J. Smith, Artis Pabriks, Aldis Purs, Thomas Lane, The Baltic States. Estonia, Latvia, Lithuania. London, New York: Routledge, 2002. Pp. 161
  9. Rowl, Evans and Robert Novak "Russias's Monroe doctrine" The Washington Post, 26.02.1993; https://www.washingtonpost.com/archive/opinions/1993/02/26/russias-monroe-doctrine/d5fca486-5011-4417-bd49-6046c41a805d/?utm_term=.23c8f9f4fd55
  10. Jaanus Piirsalu "Kremli välispoliitika kujundaja hoiatab provokatsioonide eest" Postimees, 14.12.2014; https://leht.postimees.ee/3025737/kremli-valispoliitika-kujundaja-karaganov-hoiatab-provokatsioonide-eest
  11. Не десталинизация, а модернизация сознания; http://www.ng.ru/ideas/2011-04-01/5_destalinizaciya.html