Russalka
|
See artikkel räägib laevast; monumendi kohta vaata artiklit Russalka (monument). |
Russalka (vene keeles 'näkineid'; ehitatud 1866–1867 Peterburis Venemaal) oli Venemaa soomuslaev, mis uppus 1893. Russalka hukkumise mälestuseks on Tallinnasse Kadriorgu püstitatud mälestussammas Amandus Adamsoni samanimelise skulptuuriga.
Soomuslaeva Russalka ehitamist alustati 1866 Peterburis. Laev lasti vette 31. augustil 1867.
Russalka uppumine
Russalka oli varemgi õnnetustesse sattunud. Aastal 1869 riivas laev skäärides liikudes järsu pöörde ajal parema poordiga kivi. Keresse tekkis auk ja vesi pressis laeva. Et kallas oli lähedal, jõudis laev õnnelikult randa. Pärast remonti, tänu mitmetele ohutusabinõudele (pumbad, veemõõtjad jne), käis Russalkaga kaasas kuuldus, et laev on uppumatu.
7. septembril 1893 asus laevastiku suurtükiväe õppesalk Tallinnas. Soomuslaevale Russalka ja suurtükipaadile Tutša anti korraldus sõita Helsingisse ja sealt edasi mööda skääre Björkösse (Primorskisse). Väljasõit pidi toimuma 7.30 hommikul. Tegelikult sõideti välja kell 8.30, sest Russalka komandör 2. järgu kapten Viktor Kristjanovitš Jeniš (1852-1893) hilines. Hiljem kohtus selgus, et komandör kannatas sagedaste peavalude all, nii ka tol hommikul.
Lõunatuule tugevus varahommikul oli sadamas 3 palli, umbes 17 meremiili kaugusel Revalsteini tulelaeval (Tallinna madal) aga 9 palli.
Laevad pidid sõitma koos, nii et nende vahemaa oleks poolekilomeetrine ja et kuuleks teise sarvesignaali. Kuid komandörid leppisid kokku, et Tutša asub teele varem. Kümme minutit hiljem järgnes Russalka. Kuna viimane oli kiirem, pidi ta Tutša peagi kinni püüdma.
Tutša tõstis purjed, mis lisas kiirust. Russalka aga pidi suure lainetuse tõttu luugid sulgema, mis vähendas õhu juurdevoolu küttekolletesse. Laeva kiirus langes, tagantlaine tõttu oli alusel raske õigel kursil püsida. Tutša komandör 2. järgu kapten Nikolai Mihhailovitš Luškov oleks pidanud Russalkat järele ootama, kuid ta ei teinud seda.
Enne kella 12 halvenes ilm veelgi. Hakkas sadama peent vihma, mis nähtavuse nullini kahandas. Tutšal oli tegemist, et ise pinnal püsida. Kell 3 päeval jõudis ta Helsingisse.
Russalka kadus. Mereministeerium teatas Russalka kadumisest alles 10. septembril. Otsingud kestsid kuni 16. oktoobrini, kuid tulutult. Aastal 1893 ei õnnestunudki soomuslaeva hukkumispaika välja selgitada. Tõendeid peale veepinnalt leitud pudi-padi ei leitud. Oletati, et Russalka huku põhjustas vee pääsemine läbi luukide laeva sisemusse, see võis juhtuda ka ajal, kui kas masin, rool või roolitross rikki läks. Plahvatus välistati, kuna leitud esemed olid pärit vaid ülemiselt tekilt. Kindlasti soodustas õnnetust parda väike kõrgus veepinnast. Hukkus 177 meremeest, neist 4 eestlast. Ellujäänuid ei olnud.
28.–30. jaanuaril 1894 toimunud istungil otsustas kohus: Avaldada kontradmiral P. S. Buratšekile noomitus käskkirjas mitteküllaldase ettevaatlikkuse eest ilma valikul soomuslaeva Russalka ja suurtükipaadi Tutša väljasaatmisel merele, seadusevastase tegevusetuse ja alluvate nõrga järelevaatamise eest; laeva Tutša komandör N. M. Luškov vabastada ametist ülemuse käsu hooletu täitmise ja seadusevastase tegevusetuse pärast...
Russalka vrakk leiti 2003. aastal. See on vööripidi 30 meetri sügavuselt põhjamudesse tunginud ja seisab peaaegu püstloodis.
Laeva üldandmed
Pikkus: 62,3 m
Laius: 12,8 m
Süvis: 3,3 m
Parda kõrgus: 78 cm
Peamasin: aurumasin võimsusega 705 hj
Kiirus: 9 sõlme
Meeskond: 178 inimest
Relvastus
- 4 kahurit kaliibriga 229 mm
- 4 väikesekaliibrilist kahurit
- soomus kuni 115 mm
Kirjandus
- Isidor Goldman. "Russalka". Tallinn 1979.