Roosimine
Roosimiseks nimetatakse mustrilõngade põimimist kudumise käigus põhikoe silmuste vahele.
Roosimine on eesti rahvakunstis uuem kaunistusvõte, mis tuli kasutusele 19. sajandi I poolel, ent laiemalt levis sajandi lõpul. Roosimist on kujundanud rootsi ja saksa sarnased tehnikad. Eestis kasutati roosimist ajalooliselt sõrmkinnaste ja sokkide kaunistamiseks, tehnika oli levinud peamiselt Pärnu- ja Viljandimaal.[1]
Roosimine Pärnumaal[muuda | muuda lähteteksti]
Pärnumaal (Tõstamaa, Audru) olid eriti levinud valgepõhjalised kindad. Tavaliselt asusid roositud motiivid käe alumisel serval väikese sõrme tipuni, pöidlal ja keskmisel sõrmel. Sealsete kinnaste eripäraks oli narmastega roositud ranne ehk pära. Taimevärvide ajastul kasutati roosimiseks peamiselt madarapunast ja potisinist, aniliinvärvide kasutuselevõtuga lisandusid ka roheline, lilla ja kollane.[1]
Roosimine Viljandimaal[muuda | muuda lähteteksti]
Viljandimaal (Helme, Tarvastu, Viljandi) olid kindad enamasti punase või oranži põhjaga.[1] Toonid varieerusid heleoranžist kuni pruunikaspunaseni. Hiljem kasutati ka lillakaspunast ja lillat, lisaks on säilinud mõned paarid kollaseid, siniseid, musti ja lambahalle kindaid.[2] Piirkonna eripäraks olid horisontaalsed roositud triibud, mis paiknesid käeselja motiivi lõpus ja enne sõrmede algust. Triip võis joosta ainult kindaseljal või ka ringselt. Tavapäraselt kaunistati roosides kõik sõrmed. Mulgimaa kinnaste randmed kooti sageli soonikus või valelapilised, ent vahel ka lapilises või pitsilises koes. Kootud randme lõpetas sageli pahempidikoes kootud rida või poolvits. Esines ka heegeldatud randmeid, mis ääristati pitsiga.[2]
Roositud sukad[muuda | muuda lähteteksti]
Roositud sukad olid tüüpilised Pärnu-ja Viljandimaale (Halliste, Häädemeeste, Kõpu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Tõstamaa), mujal on roositud sukki esinenud üksiknähtustena.
Ornament kulges reana mõlemal pool säärt kuni pahkluuni ja hargnes siis ühe otsaga labajalale, teisega kannale. Tavaliselt kasutati rombi- ja tähemotiive.
Tavaliselt oli roositud sukkade põhivärv valge, vahel ka lilla. Sääre ülaosa võis olla teist värvi: tumesinine või neokirjaline (kirjuks värvitud lõngaga kootud). Enamasti roositi punase ja sinisega, lisandina ka rohelise, kollase, roosaga jne. Ruhnu rootslaste tumedapõhjalistel (tumesinine, must) sukkadel kasutati roosimiseks aga valget.[1]
Ornamentika[muuda | muuda lähteteksti]
Kinnaste ornament meenutab osaliselt vöökirju. Uuemad kindad on vanematest kirevamad ja keerukamad. Vanemad motiivid on näiteks ruudud, kaldruudud ja kaldristid, uuemad kolm- ja nelinurgad, rööpkülikud, kaldristid, tärnid jne. Viljandi kinnaste kompositsioonid sarnanevad geomeetriliste lillkirjadega.[3]
Roosimine kui tehnika[muuda | muuda lähteteksti]
Roosimiseks kasutatakse kaht lõnga: põhilõngaga kootakse parempidist pinda ja kirjalõngaga kujundatakse muster.[4] Koeskeem märgitakse eri värvi joonte abil ruudupaberile. Roosida saab edasi-tagasi ja ringselt, kuid kirjalõngad töö pahemal pool ei tohiks olla väga pikad.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ojaste, Ann (2010). "Etnograafilised koed - kirjamine ja roosimine. Roosimine". Tallinna Ülikool. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 "Mulgi kindakirjad". Mulgimaa infoportaal. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. märts 2018. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
- ↑ Ojaste, Ann (2010). "Etnograafilised koed - kirjamine ja roosimine. Roosimine. Ornamentika". Tallinna Ülikool. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
- ↑ Ojaste, Ann (2010). "Etnograafilised koed - kirjamine ja roosimine. Roosimine. Kudumine". Tallinna Ülikool. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.
- ↑ Ojaste, Ann (2010). "Etnograafilised koed - kirjamine ja roosimine. Roosimine. Koeskeem". Tallinna Ülikool. Vaadatud 19. jaanuaril 2023.