Relvastatud jõu kasutamine rahvusvahelises õiguses

Rahvusvahelises õiguses hõlmab relvastatud jõu kasutamine kaks valdkonda:

• Ius ad bellum
• Ius in bello

Ius ad bellum

Selles valdkonnas sisalduvad reeglid, mille järgi riigid on õigustatud pidama sõda või kasutada relvastatud jõudu.

Ajalugu

Üldiselt on kõik sõjad oma iseloomust lähtuvalt olnud inimeste silmis kas õiglased või mitteõiglased. Juba antiigist kuni XVIII sajandini domineeris nn õiglase sõja doktriin (lad. k. bellum iustum). Püha Augustinus (354–430) oli seisukohal, et õiglased on sõjad:

• millega tasutakse põhjustatud kahju eest nendele rahvastele ja linnadele, mis ei ole suutnud karistada oma süülisi kodanikke või hüvitada nende põhjustatud kahju;
• millele on oma õnnistuse andnud jumal.

Hiljem täpsustasid õiglase sõja doktriini Francisco Vitoria ja Francisco Suarez, kes rõhutasid proportsionaalsust, mis on asjakohane ka tänapäeval. Õiglase sõja doktriini muutis ilmalikumaks ja riikidele vastuvõetumaks Hugo Grotius. Hiljem ei pidanud riigid ennast seotuks jumalikust või loomuõigusest tulenevate piirangutega, mille tõttu õiglase sõja doktriin hakkas laienema ning kadus XVIII sajandi alguseks.

Nüüd arvasid riigid, et relvastatud jõu kasutamine on õigustatud, kui seda kasutatakse riigi mõne eluliselt olulise huvi kaitsmiseks. Eluliselt oluline huvi ei olnud kunagi piisavalt täpselt defineeritud ning sõltus alati riigist. Üldiselt võib öelda, et XVIII sajandist kuni XX sajandi alguseni ei olnud mingeid piiranguid relvastatud jõu kasutamiseks.

Relvastatud jõu kasutamise piirangud hakkasid ilmuma alles XIX sajandi lõpuks. Esimesed olulised piirangud seati esimesel (1899) ja teisel (1907) Haagi rahukonverentsil, kus võeti vastu rahvusvaheliste tülide rahumeelse lahendamise konventsioon. Selle järgi olid riigid kohustatud mitte kasutama sõda enne, kui on ammendatud tülide rahumeelse lahendamise viisid niivõrd, kuivõrd seda lubavad konkreetsed asjaolud.

Teisel Haagi rahukonverentsil võeti vastu lepinguliste võlgade sissenõudmiseks jõu kasutamise piiramise konventsioon, mille järgi relvastatud jõu kasutamine oli keelatud võlgade sissenõudmise eesmärgil, kui riik püüdis oma kodanike eest nõuda sisse nende antud laenusid. Samuti võeti vastu vaenutegevuse alustamise konventsioon, mille järgi vaenutegevuse algusele peab eelnema ametlik sõjakuulutamine.

Pärast esimest maailmasõda loodi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks Rahvasteliit. Kahjuks ei olnud see piisav heade ideede teostamiseks. Sõda kui selline keelatud ei olnud. Selle asemel pidid liikmesriigid esitama omavahelised tülid, mis võiksid sõjaks üle kasvada, lahendamiseks vahekohtule, kohtule või Rahvasteliidu nõukogule ning mitte kasutama sõda enne, kui kolm kuud pärast otsuse saamist. See aeg pidi olema piisav rahunemisperioodina, et sõda enam vajalik ei oleks. Kuigi põhimõtteliselt võis riik alustada sõda kolme kuu pärast.

Järgnevatel aastatel püüti täiendada piiranguid ning aastal 1928 sõlmiti Kelloggi-Briandi pakt ehk Pariisi pakt. Selle järgi ei olnud sõja kasutamine lubatud, erandiks oli enesekaitse. Kelloggi-Briandi pakti järel kujunes praktikas välja rahvusvahelise õiguse üldprintsiip, mille järgi ei tunnustata illegaalse sõjaga saavutatut (lad. k. ex iniuria non ius oritur).

ÜRO harta regulatsioon

ÜRO harta peamiseks eesmärgiks oli rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamine. Selleks San Francisco konverentsil osalenud riigid kehtestasid relvastatud jõu kasutamise keelu, mis kõlab nii: "kõik liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või selle kasutamisest iga riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mis tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega".

Keeldu võib tõlgendada mitmel viisil, mis tõi kaasa palju erinevaid arvamusi. Sõnastuses on mitu probleemi:

• Räägitakse mitte "relvastatud jõust" vaid lihtsalt "jõust". See, mis liiki jõuga on tegemist, on väga oluline küsimus. Kõige mõistlikum oleks arvata, et "jõu" all mõeldakse relvastatud jõudu. Kuid on arvamusi, et see võib tähendada ka poliitilist või majanduslikku jõudu.
• Väljendit "iga riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mis tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega" saab tõlgendada ka kui viidet tinglikule keelule ehk relvastatud jõu kasutamine on keelatud ainult nendel juhtudel, mis on nimetatud keelus.

Keelul on ka paar erandit:

• individuaalne ja kollektiivne enesekaitse;
• julgeolekunõukogu volitatud sõjalised sunnimeetmed.

Enesekaitsena võib relvastatud jõudu kasutada "relvastatud rünnaku korral". ÜRO harta sõlmimisel ei nähtud selles punktis probleeme, kuid praegu on see samuti mitmeti tõlgendatav, mis võib kas laiendada või kitsendada väljendi tähendust. Ka kollektiivne enesekaitse ei ole meie ajal ühetähenduslik.

ÜRO Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest. Nõukogu tegutseb vastavalt ÜRO harta peatükile VII. Kuna kõik mõisted selles peatükis ei ole defineeritud või tõlgendatud, tõlgendab Julgeolekunõukogu neid ise. Seega tuleb välja, et selle üle, mis on oht rahvale, rahu rikkumine ning agressiooniakt, arutleb ainult Julgeolekunõukogu.

On kolm olulist aspekti, mis kaasnevad relvastatud jõu kasutamisega Julgeolekunõukogu volituse alusel. Riik, mille vastu rakendatakse sunnimeetmeid, ei saa õiguslikult:

• teostada enesekaitset artikli 51 kohaselt;
• rakendada repressaale sunnimeetmete rakendamises osalenud riikide vastu;
• nõuda hüvitist sunnimeetmetega põhjustatud kahju eest.

Ius in bello

Kuigi relvastatud jõu kasutamine on keelatud, on olemas humanitaarõigus ehk reeglite kogum, mida tuleb järgida relvakonfliktis. Selleks on neli põhjust:

• ÜRO harta lubab enesekaitset sõjaliste vahenditega;
• ÜRO harta lubab Julgeolekunõukogul volitada sõjaliste sunnimeetmete kasutamist rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamises;
• ÜRO harta ja rahvusvaheline õigus ei keelusta relvastatud jõu kasutamist riigisisesel tasandil;
• relvastatud jõudu kasutatakse hoolimata sellest keelust.

Ajalugu

Igas sõjas on vajalikud teatud reeglid, et tagada vähemalt natukenegi humaansust. Selle printsiibi isaks on Henry Dunant, kes esimesena mõistis, et tuleb rakendada teatud kaitsemeetmed isegi sõja ajal. Oma raamatus andis Dunant ühe väga olulise nõuande: sõlmida rahvusvaheline leping, mis tagaks haavatutele õigusliku kaitse lahinguajal. Seda nõuannet võeti arvesse ning paar kuud hiljem loodi väike komitee, mis sai tänapäeva Rahvusvahelise Punase Risti Komitee eelkäijaks. Juba aastal 1864 toimus Genfis rahvusvaheline konverents, kus võeti vastu esimene rahvusvaheline humanitaarõiguse konventsioon: Genfi konventsioon. Humanitaarõigus uuendab meetmeid ja täpsustab neid kogu aeg selleks, et tagada ulatuslikumat kaitset.

Rahvusvahelise humanitaarõiguse arengu vältel on välja kujunenud kaks suuremat valdkonda:

• Haagi õigus;
• Genfi õigus.

Haagi õigus hõlmab reegleid, millega reguleeritakse sõjapidamise viise ja vahendeid. Samuti määrab Haagi õigus kindlaks sõdivate poolte õigused ja kohustused sõjalistes operatsioonides ning piirab vaenlasele kahju tekitamise võimalusi.

Genfi õigus hõlmab reegleid, millega kaitstakse teatud relvakonfliktist mõjutatud isikuid ja objekte.

Tänapäeval põhineb Genfi õigus neljal Genfi konventsioonil ja kahel lisaprotokollil:

• Genfi (I) konventsioon relvajõududesse kuuluvate haavatute ja haigete olukorra leevendamise kohta maismaal;
• Genfi (II) konventsioon relvajõududesse kuuluvate haavatute, haigete ja laevahuku läbielanute olukorra leevendamise kohta merel;
• Genfi (III) konventsioon sõjavangide kohtlemise kohta;
• Genfi (IV) konventsioon tsiviilisikute kaitse kohta sõjaajal;
• Genfi konventsioonide (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta;
• Genfi konventsioonide (II) lisaprotokoll mitterahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta.

Aluspõhimõtted

Rahvusvahelise humanitaarõiguse aluspõhimõtted on:

• Isikutel, kes ei osale või enam ei osale vaenutegevuses, on õigus, et austatakse nende õigust elule ning vaimsele ja füüsilisele puutumatusele. Need isikud peavad olema kaitstud kõigis olukordades ning neid tuleb kohelda inimlikult ilma igasuguse diskrimineerimiseta.
• Keelatud on tappa või vigastada vaenlast, kes on alla andnud või enam ei osale võitluses.
• Haavatud ja haiged peab olema kokku kogunud ja hooldanud see konflikti osapool, kelle võimuses nad on. Meditsiinipersonali, -rajatisi, -transporti ja –varustust tuleb säästa. Punane Rist või Punane Poolkuu valgel taustal on märk, mis kaitseb neid inimesi ja objekte ning seda tuleb austada.
• Vangivõetud võitlejatel ja tsiviilisikutel, kes on sattunud vastaspoole võimu alla, on õigus oma elu, väärikuse, õiguste ning poliitiliste, religioossete ja teiste veendumuste kaitstusele. Nad peavad olema kaitstud kõigi vägivallategude või repressaalide eest. Neil on õigus vahetada teateid oma perekondadega ja saada abi.
• Igaühele peavad olema tagatud fundamentaalsed kohtulikud garantiid. Mitte kedagi ei tohi panna vastutama tegude eest, mida ta ei ole toime pannud. Kedagi ei tohi allutada füüsilisele või vaimsele piinamisele, karmile või alandavale kehalisele karistusele või muule sarnasele kohtlemisele.
• Nii konflikti osapoolte kui ka nende relvajõudude liikmete õigus valida sõjapidamise viise ja vahendeid on piiratud. Keelatud on kasutada relvi või sõjapidamise viise, mis võivad kaasa tuua mittevajalikke kahjustusi või ülemääraseid kannatusi.
• Tsiviilelanikkonna ja -omandi säästmiseks peavad konflikti osapooled kogu aeg tegema vahet tsiviilisikute ja võitlejate vahel. Nii, nagu tsiviilelanikkonda tervikuna, nii ei tohi rünnata ka üksikuid tsiviilisikuid. Rünnakud võivad olla suunatud ainult sõjaväeobjektide vastu.

Rahvusvahelise humanitaarõiguse norme tuleb järgida alati, olenemata sellest, kas teine osapool neid jälgib või mitte. Need fundamentaalsed printsiibid on kujunenud tavaõiguseks ning seetõttu peavad neid rakendama kõik riigid.

Relvakonfliktide liigid

Rahvusvahelise humanitaarõiguse eri norme võidakse kohaldada vastavalt relvakonflikti iseloomule. Relvakonfliktid on kas rahvusvahelised või mitterahvusvahelised.

Rahvusvahelised relvakonfliktid on nii kuulutatud sõjad kui ka mis tahes teised relvakonfliktid, mis leiavad aset kahe või enama riigi vahel, olenemata sellest, kas osapooled tunnustavad üksteist või mitte. Nende konfliktide puhul kehtivad neli Genfi konventsiooni ja esimene lisaprotokoll.

Mitterahvusvahelised relvakonfliktid on kõik ülejäänud ühe riigi territooriumil asetleidvad relvakonfliktid, mis ei mahu rahvusvaheliste relvakonfliktide alla. Mitterahvusvaheliste relvakonfliktide regulatsioon tuleneb nelja Genfi konventsiooni ühisest artiklist 3 ja nende teisest lisaprotokollist.

Isikud relvakonfliktis

Isikud jagunevad relvakonflikti ajal ja selle suhtes järgmiselt:

• võitlejad;
• mittevõitlejad;
• relvajõudusid saatvad isikud;
• tsiviiltranspordivahendite meeskondade liikmed;
• spioonid;
• palgasõdurid;
• tsiviilisikud.

Võitlejad on isikud, kes võivad sõjategevuses osaleda ehk nendel on õigus vaenlast rünnata ja vaenlasel on õigus neid rünnata. Võitlejateks on relvajõudude liikmed, regulaarsete relvajõudude liikmed, kes on truudust vandunud valitsusele, sõjaväestatud organisatsioonide liikmed, okupeeritud aladel organiseeritud vastupanuliikumises osalevad isikud ning okupeerimata territooriumi elanikud, kes asuvad spontaanselt relvadele relvastatud vaenlase lähenedes. Vastupanuliikumised ja teised sarnased vabatahtlikud relvastatud grupid peavad vastama järgmistele tunnustele:

• neid juhib isik, kes vastutab oma alluvate eest;
• nad kannavad kindlaid kaugelt eristatavaid eraldusmärke;
• nad kannavad relvi avalikult;
• nad järgivad sõjapidamise reegleid ja tavasid.

Kui võitlejad sattuvad vaenlase kätte, käsitletakse neid sõjavangidena.

Mittevõitlejad on isikud, kellel ei ole õigust osaleda sõjategevuses, kuid kes võivad samas enese või haavatute ja haigete kaitseks kanda ja kasutada relva. Need on näiteks sõjaväekohtunikud, ametiisikud ja muud tsiviilisikutest relvajõudude töötajad. Neid inimesi käsitletakse vaenlase kätte langemisel sõjavangidena. Mittevõitlejad on ka humanitaartöötajad, meditsiinipersonal, usuteenrid ning päästeametnikud. Neid aga vaenlase kätte langemisel sõjavangideks ei peeta.

Relvajõudusid saatvad isikud on isikud, kes ei ole relvajõudude liikmed, kuid saadavad relvajõudusid vastava volituse alusel. Relvvõitluse olukorras on neil tsiviilisiku staatus ja kaitse, aga vaenlase kätte langemisel käsitletakse neid sõjavangidena.

Tsiviiltranspordivahendite meeskondade liikmed on konflikti osapoolte kaubalaevade ja tsiviillennukite meeskonna liikmed. Vaenlase kätte langemisel käsitletakse neid sõjavangidena.

Spioonid on isikud, kes varjatult või eksitavat riietust kandes koguvad informatsiooni vastaspoole kontrollitaval territooriumil. Neil ei ole õigust sõjavangi staatusele ning neid võidakse karistada kohtulikus korras.

Palgasõdurid on isikud, kes on värvatud osalema sõjategevuses ning teevad seda peamiselt isikliku kasu saamise eesmärgil. Nemad on kriminaalkuritegijad, kellel ei ole õigust sõjavangistusele ning keda võidakse karistada kohtulikus korras.

Tsiviilisikud on lihtsustatult öeldes need, kes ei ole võitlejad. Kui kaheldakse, kas tegemist on tsiviilisikuga või mitte, tuleb pidada isikut tsiviilisikuks.

Sõjapidamise viisid ja vahendid

Siin on toodud loetelu mõnedest reeglitest sõjapidamise viiside ja vahendite kohta:

• Konflikti osapooltel on keelatud kasutada relvi, laskemoona ja sõjatarbeid ning sõjapidamisviise, mille eesmärgiks on põhjustada liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi. Vigastusi loetakse liigseteks, kui need ei ole põhjustatud sõjalise vajadusega või need on ebaproportsionaalsed, võrreldes mõistlikult eeldatava sõjalise eelisega.
• Konflikti osapooled ei tohi kasutada selliseid sõjapidamise viise ja vahendeid, mis on mõeldud looduskeskkonnale ulatusliku, pikaajalise ja raske kahju tekitamiseks või mille kasutamine võib sellist kahju põhjustada ning ohustada seega elanikkonna tervist ja ellujäämist. Kahju on ulatuslik, kui see mõjutab sadu ruutkilomeetreid; pikaajaline, kui see esineb mitmeid kuid või ühe hooaja; raske, kui sellega kaasnevad tõsised katkestused või kahjustused inimtegevusele, looduslikele või majanduslikele ressurssidele või muudele varadele.
• Keelatud on vaenlast tappa, vigastada või vangistada pettuse teel. Pettuseks loetakse näiteks läbirääkimissoovi teesklemist vaherahulipu või alistumislipu kasutamisega, haavadest või haigusest tingitud võitlusvõimetuse teesklemist, tsiviilisikust mittevõitleja teesklemist ning kaitsealuse seisundi teesklemist, kasutades selleks kaitset pakkuvaid tähiseid, embleeme või vormiriietust.
• On keelatud anda käsku mitte kedagi ellu jätta, mis tuleneb Genfi (I) konventsiooni artiklist 40.
• Ei tohi mingil tingimusel rünnata meditsiiniteenistuse paikseid asutusi ega liikuvaid meditsiiniüksusi, konfliktiosalised peavad neid alati austama ja kaitsma.
• Tsiviilelanikkonna ja –objektide austamiseks ja kaitse tagamiseks peavad konflikti osapooled alati tegema vahet tsiviilelanikkonna ja võitlejate ning tsiviilobjektide ja sõjaliste sihtmärkide vahel ning sellest tulenevalt suunama oma operatsioonid üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu.
• Tsiviilelanikkonda ja tsiviilisikuid tuleb kaitsta kõigi sõjalistest operatsioonidest tulenevate ohtude eest.
• Keelatud on korraldada valimatuid rünnakuid.
• Tsiviilisikute näljutamist ei tohi kasutada sõjapidamise viisina.
• Tsiviilobjektide kaitse puhul on erilist tähelepanu pööratud kultuuriobjektidele ja usutalituskohtadele, kuna neil on inimühiskonnale eriline tähendus ja tähtsus.
• Sõjaliste operatsioonide planeerimise ja läbiviimise käigus tuleb pidevalt jälgida, et säästetaks tsiviilelanikkonda, -isikuid ja objekte.

Rahvusvahelise humanitaarõiguse tagamine

Genfi konventsioonide ja nende esimese lisaprotokolli osapooled on kohustatud neid järgima ja tagama nende järgimise igas olukorras. Samuti on riigid kohustatud nii rahu- kui ka sõjaajal levitama teadmisi Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollide kohta.

Rahvusvahelise humanitaarõiguse tagamiseks on olemas mõningaid meetmeid:

• Üks konflikti osapool võib määrata kaitsva riigi, kes vaatab tema teise konflikti osapoole kontrolli all olevate kodanike huvide järele.
• Rahvusvahelise Punase Risti Komitee kui erapooletu, neutraalse ja sõltumatu humanitaarorganisatsiooni ülesanne on muu hulgas aidata kaasa, et täpselt järgitakse rahvusvahelist humanitaarõigust.

Kirjandus

• Rene Värk. "Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse", Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2005.