Rei vindicatio

Rei vindicatio oli Vana-Rooma omandihagi, mille esitas asja mittevaldav omanik asja valdava mitteomaniku vastu, et tunnustada omandiõigust. Sellega kaitsti kolme rikutud õigust: õigust asja vallata, kasutada ja käsutada.

Rei vindicatio hagi said esitada vaid Rooma kodanikud kviiritliku omandi kaitseks. Kui hagi oli edukas, sai hageja valduse endale. Juhul, kui kostja eitas hageja omandiõigust, siis pidi hageja tõendama, et ta on asja omandanud ius civile norme järgides Rooma kodanikult. Kostja võis kaitseks algatada hagi actio publicana in rem, milles ta pidi tõendama, et ta valdas asja sellistel tingimustel, mis tavaliselt viivad asja igamiseni (usucapio).

Tekkimine

Omandi kaitse Roomas rei vindicatio kujul oli vajalik seoses eraomandi tekkimisega. Maa oli algselt ühiskasutuses ja kuulus riigile ehk Rooma kogukonnale tervikuna. Kõigepealt tekkis asjade üksikisikule kuulumise idee res nec mancipi puhul, mis hiljem arenes vallasasjade puhul eraomandiks. Näiteks tapetud metsloom, lind või töödeldud majapidamisese kuulus püüdjale või tootjale. Kui omanik püüdis talle kuuluvat vallasasja kaitsta, oli kaitse alus pigem rikkuja lubamatu tegu kui omaniku õigus asjale. Suur osa maast jaotati Rooma kodanike vahel ja muutus lõpuks eraomandiks. Kui keegi rikkus sellise maatüki kasutamist, siis esialgu oli samuti kaitse aluseks õigusrikkumine, mitte õigus ise. Siit arenes arvatavasti ka omandi kaitse rei vindicatio kujul, kus hageja maatüki kohta magistraadi ees pidulikult deklareeris, et see kuulub kviriitliku õiguse alusel temale.

Rei vindicatio protsessi kord

Kui esitati asjaõiguslik hagi vallasasjade või iseliikuvate asjade kohta, mida oli (näilises protsessis) võimalik preetori ette ainult tuua või juhtida, siis vinditseeriti preetori ees järgmisel viisil: vinditseerija hoidis käes keppi; seejärel läks ta kõnealuse asja, näiteks orja juurde ja ütles nii: "Ma väidan, et see ori kuulub mulle Ius quiritium|kviriitliku õiguse alusel. Sellel õiguslikul alusel, mis ma ütlesin, ennäe vaadake, ma panin oma vinditseerimiskepi peale." Vastaspool lausus ja tegi samamoodi. Kui mõlemad olid vinditseerinud, ütles preetor: "Jätke, mõlemad, ori rahule." Nad jätsidki.

Esimesena vinditseerija küsis vastaspoolelt järgmist: "Ma küsin, kas sa ütled, millisel [õiguslikul] alusel sinu vindikatsiooninõue põhineb?" ja vastaspool vastas: "Ma tõendasin oma nõuet asetades, vinditseerimiskepi [orja] peale." Esimesena vinditseerija ütles: "Kuna sa oled õigusvastaselt väitnud, et ori kuulub sulle, siis ma kutsun sind üles panema sacramentum’iks (protsessitagatiseks) 500 assi." Vastaspool vastas omakorda sarnaselt: "Ja mina [kutsun] sind [üles sama tegema]." Kui vaidlusalune asi oli väärt rohkem kui 1000 assi, siis määrati 500 assi. Kui asi oli väärt vähem kui 1000, siis oli sacramentum 50 assi. Protsess jätkus samamoodi nagu isikuliste hagide puhul. Preetor tegi ajutise otsuse jätta asi ühe poole valdusse ning käskis teisel poolel esimesele sacramentum üle anda.