Ius quiritium

Allikas: Vikipeedia

Ius quiritium (ld kviriitide ehk Rooma kodanike õigus) oli Vana-Rooma kodanikele kehtinud õigus.

Sõna kviriidid päritolu ei ole kindel. Ühe teooria kohaselt seostatakse seda Quirinius Romulusega või sõnaga cures (sabiinide linna Curese elanikud), võimalik, et kviriidid on tuletatud ka sõnast covirites (kaitseühenduse liikmed)[1]. Ius quiritum'i sünonüümiks on nimetatud ka ius civile't[2], ent ius quiritium'i mõiste oli varem kasutusel[3].

Itaalia õigusteadlase Pietro Bonfante Rooma õigusajaloo jaotuse kohaselt oli kviriitliku õiguse periood Rooma õigusajaloo esimene etapp, mis kestis 754–200 eKr[4]. Suurema osa Bonfante kviriitliku õiguse perioodist oli Rooma põllumajanduslik ühiskond ning väike linnriik[5]. Samas kehtis kviriitlik õigus edasi ka pärast seda, olemata küll enam peamine õigusallikas.

Ius quiritum'ile oli iseloomulik range formalism[6]. Tehingud muutusid kehtivaks ainult siis, kui jälgiti rangelt kehtestatud formaalseid reegleid[7]. Näiteks sõlmiti tehingud teatavate sõnade lausumise ning rituaalide järgimisega, lisaks kasutati ka sümbolismi (näiteks asja kepiga puudutamine tähendas nõuda oma õigust asjale)[6]. Gaius on kirjeldanud müügitehingut ehk mantsipatsiooni, mis oli omane ainult Rooma kodanikele (ehk toimus ius quiritium'i alusel):

„Tehing ise toimub järgmiselt: kui kohal on vähemalt viis täisealist Rooma kodakondsusega tunnistajat ja peale nende veel üks sama staatusega isik, kes hoiab vasest kaalu ja keda kutsutakse 'kaalumeheks', ütleb isik, kelle mantsiipiumisse asi [omandina] läheb, seda hoides nii: "Mina väidan, et see inimene kuulub kviriitliku õiguse alusel mulle ja ta olgu minu omaks ostetud sellevase ja vaskse kaaluga." Seejärel heidab ta vase kaalule ja annab müügihinna asemel vase sellele, kellelt ta mantsiipiumi vastu võtab..“

[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Antiigileksikon. Teine trükk. Tallinn: Valgus 1985, lk 294.
  2. Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool 1960, lk 23.
  3. Berger, A. Encyclopedic Dictionary of Roman Law. Transactions of the American Philosophical Society, 43 (2), 1953, lk 527.
  4. Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool 1960, lk 19.
  5. Berger, A. Encyclopedic Dictionary of Roman Law. Transactions of the American Philosophical Society, 43 (2) 1953, lk 532.
  6. 6,0 6,1 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool 1960, lk 22.
  7. Ando, C. , du Plessis, P., Tuori, K. (koost.) The Oxford Handbook of Roman Law and Society. Oxford: Oxford University Press 2016, lk 582.
  8. Gai.1.119. Tõlge eesti keelde Merike Ristikivi ja Hesi Siimets-Gross.