Raamatukogudevaheline laenutus

Allikas: Vikipeedia

Raamatukogudevaheline laenutus (lühend RVL) on lugejateeninduse üks vorme, mis seisneb raamatukogus puuduva teaviku (või selle koopia) tellimises teisest raamatukogust. Tellida on võimalik nii raamatuid ajutiseks kasutamiseks kui ka koopiaid, mis tagastamisele ei kuulu. RVL-i eesmärgiks on teha lugejatele kättesaadavaks ka need kodu- ja välismaised teosed, mis tema poolt külastatavas raamatukogus puuduvad. See tagab raamatukogude ressursside efektiivsemat kasutamist ja lubab neil komplekteerimisraha kokku hoida.

RVL-i ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on esimesed raamatukogudevahelise laenutuse juhtumid teada aastast 1830 ja seotud Tartu Ülikooli raamatukoguga. Raamatute saamiseks tuli esitada isiklik palve rektorile. Lõplik otsus palve täitmise kohta tehti ülikooli nõukogu ja raamatukogu juhtkonna poolt. Vahel saadeti raamatuid ka postiga, kuid enamasti tegelesid raamatute saatmisega saatkonnad. Kirjandust vahendati põhiliselt Saksamaale, Venemaale ja Lätisse. Tartu Ülikooli õppejõudude ning tudengite tellitud teavikuid hangiti valdavalt Peterburi raamatukogudest. Ilmutati huvi ka dokumendivahetuse vastu, kuid seda oli üsna raske teostada, kuna koopiaid tuli kirjutada käsitsi. Alates 1921. aastast hakati välja saatma ka käsikirju, kaarte, albumeid ja üksikuid lehti.

RVL-i algusjärgul ei suhtutud sellesse teenusse raamatukogu juhtkonna poolt hästi, kuna protsess oli töömahukas, raamatud saadeti väga pikaks ajaks raamatukogust välja ning kardeti nende säilimise pärast. Ka välismaised raamatukogud ei pidanud Eestit piisavalt usaldusväärseks. Raamatute saatmisel Tartu Ülikooli Raamatukokku nõuti garantiisid, et raamatukogude ruumid poleks tuleohtlikud ja postiteenus oleks turvaline. Tõenäoliselt on antud raamatukogu Eestis ainuke, kes alustas rahvusvahelise RVL-iga juba enne I maailmasõda.

“Avalikkude raamatukogude seaduse” vastuvõtmise järel 1924. aastal hakkas RVL-iga tegelema (esialgu vaid) Tallinna Keskraamatukogu. Korraga võidi laenutada 3 raamatut, tähtajaks oli 2 kuud. Raamatute saaja pidi lisaks postikuludele maksma ka teenustasu 5 senti nädalas. Haruldasi raamatuid välja ei saadetud.

1929. aastal loodi Austria, Inglismaa, Itaalia, Baltimaade, Nõukogude Liidu, Rootsi, Poola, Saksamaa, Šveitsi, Taani ja Ungari vahel raamatukogude võrk, mis haaras 20 raamatukogu. Eestis saavutasid kontakte välisriikide raamatukogudega selleks ajaks lisaks TÜ Raamatukogule ka Eestimaa Kirjanduse Ühingu Raamatukogu ning Eestimaa Üldine Avalik Raamatukogu.

1930. aastal toimus Riias esimene Balti riikide raamatukoguhoidjate kongress, kus arutati ka RVL-i küsimusi. Otsustati seada sisse ühtsed reeglid ja koostada usaldusväärsete raamatukogude nimekiri, kuhu võis saata ka haruldasi raamatuid. TÜ Raamatukogu hakkas välja kujunema RVL-i koordineerimise keskuseks Eestis.

Nõukogude ajal sidemed välismaiste raamatukogudega katkesid. 1955. aastal välja antud Üleliiduline RVL-i põhimäärus rõhutas eelkõige väiksemate külade, linnade jmt. raamatukogude vajadust kirjanduse järele ja võimalust leevendada seda, tellides raamatuid suurtest keskraamatukogudest. RVL-i teenus, raamatute saatmine ja koopiate valmistamine oli lugejatele tasuta.

Infot võõrkeelse teadusliku kirjanduse olemasolu kohta NL raamatukogudes sai paberkataloogidest. Tellimuse koostamisel tuli meeles pidada raamatukogude hierarhiat, kuna toimis madalalt kõrgemale printsiip – nii ei tohtinud näiteks külaraamatukogu tellida raamatuid otse Riiklikust Raamatukogust.

Taasiseseisvuse järel muutus RVL jälle tasuliseks, sest majanduslikes raskustes raamatukogud ei saanud enam lubada endale tasuta teenuse pakkumist. 1993. aastal lõpetas RVL Eestis peaaegu oma tegevuse. Selle taastumisel mängis suurt rolli Põhjamaade raamatukogude abi. Eesti RVL-i nõustamiskeskusteks said Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Eesti Rahvusraamatukogu.

Alates 1999. aastast on RVL kohustuslik kõigile raamatukogudele sõltumata tüübist ja alluvusest. Enamik kirjandusest tellitakse Põhjamaadest ja Saksamaalt, väiksemal määral ka Itaaliast. 2007. aasta andmeil suudeti aastas leida ja kättesaadavaks teha 80% kõikidest soovidest. Üle poole tellijatest moodustasid spetsialistid ja teadurid. Keskmine kättetoimetamise aeg oli raamatute puhul 1–2 nädalat ja elektroonilise koopia puhul 1–2 päeva. Paljud teadusajakirjad muutusid kättesaadavaks elektrooniliselt, mistõttu vähenes teadusartiklite koopiate tellimuste arv. Jõudsalt on hakanud kasvama Eesti-sisene RVL, kuna seda soodustavad madalad postikulud ja elektronkataloogide olemasolu.

Tellimine[muuda | muuda lähteteksti]

Teavikuid tellitakse lugeja tellimuse alusel. Enamikul ülikooliraamatukogudel ja teadusraamatukogudel on selleks otstarbeks kodulehtedel olemas elektroonilised tellimiskaardid. Rahvaraamatukogudes tuleb tellimuse esitamiseks pöörduda isiklikult raamatukoguhoidja poole. Raamatukogu täpsustab ja kontrollib tellitud teaviku andmeid ja asukohta ning 1–2 päeva jooksul edastab tellimuse täitja-raamatukogule (raamatukogule, mis saadab teaviku oma kogust välja). Täitja-raamatukogu on omalt poolt kohustatud täitma saadud tellimuse 2 tööpäeva jooksul või teatama mittetäitmise põhjustest. Kui teavik antud raamatukogus puudub, kuid teatakse seda leiduvat teises raamatukogus, tagastatakse tellimusleht koos vastava informatsiooniga. Raamatut välja saates määrab täitja-raamatukogu selle tagastamise tähtaja, raamatu kasutamisega seotud piirangud ja pikendamise võimalused. Tellija-raamatukogu vastutab teavikute säilivuse ja tagastamise eest, vajadusel raamatud asendatakse või tasutakse nende maksumus.

Kasutaja meelespea[muuda | muuda lähteteksti]

  • RVL-i teenust osutavad kõik raamatukogud olenemata tüübist.
  • Teavikke võib tellida mistahes Eesti või välismaa raamatukogust. Raamatu leidumist Eesti raamatukogudes on soovitatav kontrollida elektronkataloogide abil.
  • Iga teaviku või koopia kohta tuleb täita eraldi tellimuskaart. Teaviku andmeid esitatakse võimalikult üksikasjalikult (näiteks ka köide, leheküljenumbrid ja trükk, kui see on oluline) ja selles keeles, milles teavik on ilmunud.
  • Kuigi mõned rahvaraamatukogud pakuvad RVL-i teenust tasuta, on see enamikus raamatukogudes siiski tasuline. Hinnakiri on avalik ja enamasti leitav konkreetse raamatukogu kodulehelt. Tasumine toimub pärast raamatu või artikli kättesaamist.
  • RVL-i teel on võimalik saada raamatut ja artikli koopiat paberil või elektroonilisel kujul. Reeglina ei laenutata heli- ja videosalvestisi, kaarte, käsikirju ja käsikirja õigustes avaldatud materjale (diplomi-, bakalaureuse- ja magistritöid), ajalehti, suureformaadilisi trükiseid ja teatmeteoseid.
  • RVL-iga saabunud raamatud on Rahvusraamatukogus ja ülikooli- ning teadusraamatukogudes ainult kohapeal kasutamiseks. Rahvaraamatukogudes laenutatakse saabunud teavikuid reeglina koju (v.a. siis, kui saatja-raamatukogu on selle ära keelanud).
  • Saadud raamatuid on lubatud kopeerida vaid juhul, kui neid saatnud raamatukogu ei ole seda keelanud.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Luschick, M., Mikson, M., Sikk, M. 2006. Estonian interlending and document supply: historical experience and today’s reality. – Interlending & Document Supply, ak. 34, nr. 1, lk. 21–23.
  2. "Raamatukogudevaheline laenutus (RVL) : põhimõtted ja üldnõuded." 2008. Koostanud Maria Luštšik ... jt.
  3. "Raamatukogusõnastik." 2008. Eesti rahvusraamatukogu.
  4. Sikk, M. 2007. Raamatukogudevahelise laenutuse arengud ja tendentsid kodu- ja välismaal. – Rmt.: "Ülikooliraamatukogu – väärtused, võimalused, väljakutsed : Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu 60. aastapäeva teaduskonverents 4. aprillil 2006", lk. 35–39.

Lugemissoovitused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "International resource sharing and document delivery: principles and guidelines for procedure." 2009. IFLA
  2. Lushtshik, M. 1999. Raamatukogudevahelise laenutuse ja dokumentide levi töökorralduse põhimõtted. – Rmt.: Raamatukogud avatud ühiskonnas : Eesti Raamatukoguhoidjate VII kongress : 22.-23. oktoobril 1998 Tartus, lk. 91–95.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]