Quotation

Allikas: Vikipeedia

"Quotation" ("Tsiteerimine") on Donald Davidsoni artikkel, milles ta esitab tsiteerimise demonstratiiviteooria.

Artikkel ilmus ajakirjas Theory and Decision (kd 11, 1979, lk 27–40) ning kordustrükina Davidsoni artiklikogumikus "Inquiries Into Truth and Interpretation" (Oxford: Oxford University Press 1979, lk 79–92, Google'i raamat). Artikli algvariant oli olemas juba 1960ndate alguses ning liikus filosoofide ja keeleteadlaste seas.

Et Davidsoni teooria on üllatav ja ootamatuid lahendusi pakkuv, on seda artiklit keelefilosoofias palju arutatud. Seda on peetud 20. sajandi kõige olulisemaks artikliks tsiteerimise kohta[viide?].

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

"Tsiteerimine" on võte, mida kasutatakse osutamiseks tüpograafilistele või foneetilistele kujudele, eksponeerides näidiseid, s.o tekstilõike [inscriptions] või lausungeid, millel on need kujud." Selle iseloomustuse alla käivad peale jutumärkide ka suulises kõnes tsiteerimise markeerimiseks kasutatavad fraasid ja žestid. Jääb aga lahtiseks näiteks see, kas eelmise lause kaks esimest sõna ("Selle iseloomustuse") puhul on tegu tsiteerimisega. (Lk 79)

Tsiteerimisel on keel sõnade ja väljendite kaupa pöördunud iseenese peale, mis on lahutamatult seotud tsiteerimisprotseduuri mugavuse ja universaalse rakendatavusega. Tsiteerimise teema on seotud selliste keelefilosoofiale huvipakkuvate teemadega nagu laused propositsiooniliste hoiakute kohta, eksplitsiitsed performatiivid ja osutamise pilditeooriad. Suhteliselt lihtne tsiteerimise teema võib osutuda võtmeks nende mõistmisele. (Lk 79–80)

"Kui mind pühendati loogika ja semantika müsteeriumidesse, siis tutvustati tsiteerimist tavaliselt kahtlase võttena, ja seda tutvustust saatis tõre jutlus väljendite kasutamise ja mainimise segiajamise patust." Väljendit, mida kasutatakse, kui mõni selle eksemplar esineks tavakontekstis, mainitakse, kui mõni selle eksemplar esineb jutumärkides. Patu ahvatlus tuleb nähtavasti sellest, et jutumärke on kerge märkamata jätta või ära jätta. Alfred Tarski[1] ei uskunud, et on võimalik välja töötada jutumärkide selge teooria, sest kuidagi ei pääse mööda mõttetustest, kahemõttelisustest ja vastuoludest. "Quine[2] kirjutab: "Jutumärkide hoolas tarvitamine on peamine praktiline abinõu objektide ja nende nimede segiajamise vastu...," kuid lisab siis, et tsiteerimisel "... on teatud anomaalne joon, mis nõuab erilist ettevaatust: loogilise analüüsi seisukohast tuleb iga terviktsitaati vaadelda üheainsa sõna või märgina, mille osad ei tähenda midagi enamat kui juusjooned ja silbid. Tsitaat ei ole kirjeldus, vaid hieroglüüf; ta ei tähista oma objekti mitte ainult seda teiste objektide kaudu kirjeldades, vaid sellest pilti tehes. Terviku tähendus ei sõltu nende sõnade tähendusest, millest ta koosneb."" Alonzo Church[3] kiidab Freget tsiteerimise hoolika kasutamise eest kahemõttelisuse vältimiseks, kuid leiab, et tsiteerimine on "eksitav", "kohmakas praktikas ning avatud mõningatele õnnetutele kuritarvitustele ja arusaamatustele. Aga viga ei ole mitte tsiteerimises eneses, vaid meie teooriates tsiteerimise kohta.

Sageli öeldakse, et tsiteeritavaid väljendeid mainitakse, kuid ei kasutata. See viimane on kahtlane: kuidas siis tsitaadi sisse võtmine ei ole kasutamise üks viis? Usutav vastus oleks, et on küll tegu teatud kasutamisega, aga see pole seotud väljendi tähendusega keeles, nii et tsiteeritavat materjali ei kasutata keelde kuuluvana. Kahtlused siiski jäävad. Esiteks, on juhtumeid, kus on mugav üht ja sama väljendit ühe ja sama eksemplari abil ühtaegu kasutada ja mainida[4]. Võtame näiteks lause "Quine ütleb, et tsiteerimisel "...on üks anomaalne joon"." "Kas tsiteeritud sõnu kasutatakse või mainitakse? Ilmselgelt mainitakse, sest need on Quine'i enda sõnad ja ma tahan seda tõika markeerida. Aga sama ilmselge on tõsiasi, et neid sõnu kasutatakse; kui see nii ei oleks, järgneks sõnale "tsiteerimisel" singulaartermin, ja nii see ei saa olla, kui ma moodustasin grammatilise lause." Seda lauset ei saa ka hõlpsasti niimoodi ümber sõnastada, et see raskus ületada. Veel paar näidet: "Dhaulagiri kõrval on Annapurna, mägi, mille vallutamist Maurice Herzog kirjeldab oma samanimelises raamatus." "Cloutingi ja Dragoffi reegel rakenduvad selles järjekorras." (Lk 80–81)

Praegu on üldlevinud seisukoht, et tsiteeritavat materjali ei kasutata. Tarski pidas seda ainsaks vastuvõetavaks tsiteerimise tõlgenduseks. Tsitaat seisneb jutumärkidega ääristatud väljendis, on nagu üks sõna ning teda tuleb pidada loogiliselt lihtsaks. Tähed ja sõnavahed on juhuslikud, nagu sõnad ikka, ega tähenda eraldi võttes midagi. Nii et jutumärginimi on Tarski järgi nagu inimese pärisnimi.[5] Ma nimetan seda tsiteerimise pärisnimeteooriaks. Church omistab sama mõtte või samade järelmitega meetodi Fregele: "Frege võttis kasutusele võtte näidata autonüümiat süstemaatiliselt jutumärkide abil, ja oma hilisemates publikatsioonides (kuigi mitte "Mõistekirjas") pannakse autonüümselt kasutatavad sõnad ja sümbolid kõikidel juhtudel ülakomade vahele. Selle tagajärjel tuleb ülakomade vahele pandud sõna käsitleda ilma jutumärkideta sõnast erineva sõnana – just nagu jutumärgid oleksid kaks lisatähte sõna kirjutamisel – ja kahemõttelisuse kõrvaldab seega see, et nähakse ette kaks eri sõna, mis vastavad eri tähendustele."[6] Siin tundub esinevat üks levinud segadus. Milline väljend osutab sõnale, mille eksemplar esineb jutumärkide vahel? Kas sõna ise (antud kontekstis) või tsitaat tervikuna? Church omistab selle mõlemale, kuigi nad peavad olema erinevad. "Sõna ise, sest jutumärkides oleval sõnal on tavalisest erinev tähendus; teda "käsitletakse erineva sõnana", mida kasutatakse "autonüümselt". Tsitaat tervikuna, sest jutumärgid on osa sellest, kuidas sõna kirjutatakse." Quine on rõhutanud ideed, et tsitaat on struktuurita singulaarterm. Ta on väitnud, et jutumärkide vahel olevad tähed esinevad tsitaadis "...ainult fragmendina pikemast nimest, mis peale selle fragmendi sisaldab kaht jutumärki."[7] Niisugusel lähenemisel tsiteerimisele on see hea külg, et rõhutatakse, et tsitaadi osutus ei tulene jutumärkides olevate väljendite osutusest. Tundub aga, et nii ei ole põhimõtteliselt võimalik seletada, kuidas tsiteerimine loomulikus keeles toimib. "Kui tsitaadid on struktuurita singulaarterminid, siis ei ole jutumärginimede kategoorial suuremat tähtsust kui a-tähega algavate ja lõppevate nimede kategoorial." (Lk 81–83.)

[...]

Teine lähenemine tsiteerimisele on tsiteerimise pilditeooria. Quine ütleb, et tsitaat "...tähistab oma objekti (...) tehes sellest pildi."[8] Ainult tsitaadi sisemus sarnaneb väljendile, millele osutatakse; jutumärgid on pildi raam. Ja ka Church ütleb, et "...ülakomade vahele pandud sõna tuleb käsitleda erineva sõnana", sest teda kasutatakse "autonüümselt", iseenda nimetamiseks. Kõnealused autorid kõiguvad pärisnimeteooria ja pilditeooria vahel. (Lk 83–84)

Pilditeoorial paistab olevat pärisnimeteooria ees kaks eelist: esiteks, ta omistab tsitaatidele mingigi struktuuri, käsitledes neid koosnevana jutumärkidest (mis annavad konteksti) ja tsiteeritavast materjalist; teiseks, apelleerides pildisuhtele, võtab ta arvesse meie intuitiivse arusaama sellest, kuidas tsiteerimine toimib. Raskus on aga selles. Tarvis on seletada, kuidas tsiteerimine võimaldab osutada väljenditele, neist pilti tehes. Pilditeooria ütleb, et jutumärgid loovad konteksti, milles väljendid osutavad iseendile. Aga milleks siis üldse pilt? Kui juba väljend osutab iseendale, siis pole enam tähtis, et ta on ühtlasi iseenda pilt. Kas sobiks, kui öelda, et jutumärgid loovad konteksti, milles pildi sisu tuleb näha osutusena. Ei, sellega ei ole öeldud sisuliselt midagi muud, kui et väljend osutab iseendale. "Lühidalt, kui kord tsitaadi sisule on omistatud standardne keeleline roll, siis asjaolul, et ta juhtumisi midagi meenutab, pole semantika seisukohalt suuremat tähtsust kui onomatopöal või asjaolul, et sõna "mitmesilbiline" on mitmesilbiline." (Lk 84)

[---]

Peter Geachil[9] paistab olevat niisugune teooria. "Üksik sõna jutumärkides nimetab iseennast; see on uus sõnavaraühik ega ole semantiliselt liitne (ma pole kindel, kas Geach seda viimast ütleb). Siiamaani on see teooria nagu pärisnimeteooria. Aga pikem väljend tsiteerituna on struktuuriga kirjeldus. Näiteks ""Alice minestas"" on lühend väljendist ""Alice""minestas"", mida loetakse "väljend, mis saadakse, kui kirjutada sõna "Alice" järele sõna "minestas""." See teooria on mõnes suhtes parem kui eelnev Frege teooria, pealegi on ta palju lihtsam ja loomulikum. Seda võib nimetada tsiteerimise veerimisteooriaks. Ka Tarski ja Quine vihjavad sarnase teooria võimalikkusele. Tarski märgib, et kui omaks võtta tsiteerimise pärisnimeteooria, siis jutumärginimed saab kõrvaldada ning asendada kõikjal struktuurikirjelduslike nimedega.[10] Quine väidab, et tsiteerimise läbipaistmatusest saab "veerimise" abil lahti.[11] Erinevalt Geachist oleksid Tarskil ja Quine'il vähimad ühikud mitte sõnad, vaid üksikud tähed ja sümbolid. Tulemus on lõpuks sama; Geachil on kergem kirjutada, aga raskem keelt õppida ja kirjeldada. (Lk 86)

[...]

"...jutumärgid aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on (...) Singulaarterminiks on jutumärgid, mida võib lugeda "väljend, mille eksemplar siin on. (...) Minu teooria järgi, mida võib nimetada tsiteerimise demonstratiiviteooriaks, ei osuta tekstilõik [inscription] üldse mitte millelegi ega ole mitte ühegi millelegi osutava väljendi osa. Kogu osutamise teevad ära hoopis jutumärgid ning nad aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on. (...) Jutumärke saab niiviisi väänata, et eemaldada tsiteeritav materjal lausest, milles see ei mängi mitte mingit semantilist rolli. Nii et ""Alice minestas" on lause" asemel võiks kirjutada "Alice minestas. Väljend, mille eksemplar see on, on lause."" (Lk 90.)

"Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille eksemplar on need – et tsiteerimisel on teatud anomaalne joon. (...) Mis tahes eksemplar võib olla tsiteerimisnoolte sihtmärgiks, nii et muu hulgas võib tsiteeriv lause ju juhuslikult sisaldada sellise kujuga eksemplari, mida on tarvis tsiteerimise otstarbeks." (Lk 90–91)


Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The Concept of Truth in Formalized Languages, lk 159–162
  2. Mathematical Logic, ptk 4
  3. Introduction to Mathematical Logic, ptk 8
  4. Selliseid juhtumeid on hiljem hakatud nimetama segatsiteerimiseks
  5. The Concept of Truth in Formalized languages, lk 159.
  6. Introduction to Mathematical Logic, lk 61–62.
  7. From a Logical Point of View, lk 140.
  8. Mathematical Logic, ptk 4.
  9. Mental Acts, lk 79–81.
  10. The Concept of Truth in Formalized Languages, lk 160.
  11. Word and Object, lk 212.