Tsiteerimise demonstratiiviteooria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tsiteerimise demonstratiiviteooria ehk tsiteerimise parataksiteooria ehk tsiteerimise ostensiooniteooria[1] on keelefilosoofias tsiteerimise teooria, mis seisneb järgmises. Tsitaadi jutumärgid väljendavad määravat kirjeldust "väljend, mille eksemplar see on", kus "see" käib jutumärkides oleva väljendi kohta. Kui lause sisaldab tsitaati, siis loogilise vormi poolest ei ole jutumärkides olev väljendieksemplar lause osa.

Teooria on nimetatud selle järgi, et tsitaadi loogilises vormis esineb demonstratiiv (näitav asesõna), näiteks "see". Parataksiteooriaks nimetatakse seda teooriat sellepärast, et selle teooria järgi on tsitaati sisaldava lause loogilises vormis lause ja jutumärkides olev väljend omavahel parataksisuhtes.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

See teooria pärineb Donald Davidsoni väga mõjukast artiklist "Quotation"[2] (Davidson 1997:90). Ta ütleb: "...jutumärgid aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on (...) Singulaarterminiks on jutumärgid, mida võib lugeda "väljend, mille eksemplar siin on. (...) Minu teooria järgi, mida võib nimetada tsiteerimise demonstratiiviteooriaks, ei osuta sisse kirjutatu üldse mitte millelegi ega ole mitte ühegi millelegi osutava väljendi osa. Kogu osutamise teevad ära hoopis jutumärgid ning nad aitavad osutada mingile kujule, näidates millelegi, millel see on. (...) Jutumärke saab niiviisi väänata, et eemaldada tsiteeritav materjal lausest, milles see ei mängi mitte mingit semantilist rolli. Nii et ""Alice minestas" on lause" asemel võiks kirjutada "Alice minestas. Väljend, mille eksemplar see on, on lause.""

Eelised[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt pärisnime- ja kirjelduseteooriast seletab demonstratiiviteooria, miks on võimalik algusest peale mõista ja luua piiramatul arvul tsitaate, olenemata sellest, millised väljendid jutumärgistatakse: tsiteerida saab kõike, mida saab ära tuua. Selge on ka see, miks tsiteeritavat väljendit ei saa asendada seotud muutujaga: ta on loogilise vormi poolest väljaspool lauset. Tsiteerimisel tekkiva konteksti läbipaistmatus seletub näitava asesõna "see" loodud konteksti läbipaistmatusega.

Segatsiteerimist seletab Davidson (1979) nii: "Ma ütlesin, et demonstratiiviteooria järgi ei ole tsiteeritav materjal – semantiliselt – tsiteeriva lause osa. Aga see on tugevam, kui on tarvilik või soovitav. Näitamise võtet saab rakendada millele tahes, mis on näitaja mõjuulatuses, ning pole põhjust, miks väljendi mainimise protsessis ei võiks näidata aktiivses kasutuses olevale tekstilõigule." (lk 91). Näiteks saab lauset "Quine ütles, et tsiteerimisel "on teatud anomaalne joon"" analüüsida nii: "Quine ütles – kasutades sõnu, mille eksemplar on need – et tsiteerimisel on teatud anomaalne joon." Davidson ütleb: "Mis tahes eksemplar võib olla tsiteerimisnoolte sihtmärgiks, nii et muu hulgas võib tsiteeriv lause ju juhuslikult sisaldada sellise kujuga eksemplari, mida on tarvis tsiteerimise otstarbeks." (Davidson 1979:90–91)

Diskussioon[muuda | muuda lähteteksti]

See innovatiivne teooria tekitas elava diskussiooni. Teooria pooldajate seas on olnud Barbara Pattee, Manuel García-Carpintero, Hermann Cappelen ja Ernest LePore. Teooria on esile kutsunud rea vastuväiteid.

Esiteks, kui tsitaati sisaldava lause loogiline vorm sisaldaks näitavat asesõna, siis võiks see lause rääkida ka millestki muust, mitte tsiteeritavast väljendist, sest see, millele näitav asesõna näitab, oleneb kõnelejast.

Teiseks, kuidas jõutakse konkreetselt eksemplarilt selle tüübini, mida silmas peetakse? (Eksemplar ei määra üheselt tüüpi.) Bennett 1988 nimetab seda oluliste tunnuste probleemiks (problem of relevant features). Samuti pole arusaadav, kuidas saab üht ja sama tsitaadilauset esitada suuliselt ja kirjalikult, sest demonstratiiviteooria järgi näidatakse eri laadi eksemplaridele. Davidson ei näe selles probleemi: "Ma pidasin ilmseks, et on olemas täiesti hea tähendus, milles võib öelda, et ühe ja sama väljendi suulisel ja kirjalikul eksemplaril on üks ja seesama muster või kuju."[3]

Kolmandaks, kuidas tsiteerimine toimub, kui jutumärke pole? On absurdne arvata, et näiteks kursiiv sisaldab oma loogilises vormis näitavat asesõna. Teooria pooldajad on pakkunud mitu vastusevarianti:

* Lause loogilises vormis on jutumärgid olemas.

* Jutumärgid võivad tuleneda implikatuurist (vestlusimplikatuurist või konventsionaalsest implikatuurist) või kõnelejaosutusest.

* Juhtumeid, kus jutumärke ei ole, vajavad teistsugust teooriat; tsiteerimise teooria ei pea olema ühtne.

Neljandaks, mis saab siis, kui tsiteeritakse tsitaati, näiteks "Sõnast "Priit" rääkides kasutame väljendit ""Priit""."? Kas loogilises vormis on kaks näitavat asesõna, millest üks näitab teisele. Kuidas see saab olla arusaadav? Cappelen ja LePore (1997b) on andnud niisuguse vastuse: "Demonstratiiviteooria järgi tuleb siiski nii välja, et vastupidi tavalisele arvamusele ei ole tsiteerimine tõeliselt iteratiivne. Tsiteeritavaid väljendeid eksponeeritakse nii, et kõnelejad saavad rääkida mustritest (Davidsoni järgi), mille näideteks nad on. Eksemplaride semantilised omadused ei ole aktiivses kasutuses; nad on semantiliselt inertsed (...) Nii et jutumärgid jutumärkides on semantiliselt inertsed." (lk 439–440)

Viiendaks, Récanati (2001) räägib lahtisest tsiteerimisest, mida demonstratiiviteooria ei paista seletavat. Jutt on juhtumitest, kus tsitaat ei ole ülejäänud tekstiga süntaktiliselt seotud. Sel juhul ei ole näitavaid asesõnu kuskile panna.

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jan Schreiberi bibliograafia sissejuhatus
  2. Selle artikli algvariant oli olemas juba 1960ndate alguses ning liikus filosoofide ja keeleteadlaste seas. Seda tsiteerib juba Partee 1973. Sarnaseid vaateid avaldasid Prior 1971:60–61, Christensen 1967 ja Pattee 1973.
  3. Donald Davidson. Reply to Herman Cappelen and Ernie LePore. – Urszula M. Żegleń (toim). Donald Davidson: truth, meaning, and knowledge, 1999, lk 101. Google Books

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]