Québeci iseseisvusliikumine

Québeci iseseisvusliikumine on Québeci poliitiliste liikumiste ja parteide püüdlused saavutada valdavalt prantsuskeelse Québeci provintsi eraldumine Kanadast ja saavutada iseseisvus kõigis provintsi territooriumil kehtivates avaliku korra küsimustes. Suveräänid on aastakümnete jooksul nõudnud, et Quebeci rahvas saaks kasutada oma enesemääramisõigust, mida tunnustab rahvusvaheline õigus ja mis hõlmab võimalust valida kolmandasse riiki integreerumise, teise riigiga poliitilise assotsiatsiooni kuulumise või täieliku sõltumatuse vahel. Valdav osa Quebeci elanikkonnast on kollektiivselt ja demokraatlikult väljendanud valmidust saavutada suveräänse riigi staatus, millel on oma põhiseadus. Need kavatsused on olnud vastuolus Kanada valitsusringkondade seisukohtadega ning kutsunud esile siseriiklikke poliitilisi pingeid.

Québec on pindalalt ja rahvaarvult Kanada suuruselt teine provints. Prantsuse keel on seal ametlik keel, mida räägib 4/5 elanikest. Prantsuskeelsete kanadalaste suur kontsentratsioon ühes provintsis õhutas 1960. aastatel natsionalistlike ja separatistlike ideede esilekerkimist. Sooviti taastada prantsuskeelne omavalitsemine.

Ajalugu

1608. aastal asutati praeguse Kanada territooriumil Uus-Prantsusmaa koloonia, mis 1759. aastal allutati Briti ülemvõimule. 1774. aastal võeti vastu Québec Act ('Québeci seadus'), mis taastas prantsuskeelse elanikkonna poliitilised õigused. Moodustati Alam-Kanada koloonia. 1840. aastal ühinesid prantsuskeelne Alam-Kanada ja ingliskeelne Ülem-Kanada ning nendega liideti 1867. aastal ka New Brunswick ja Nova Scotia. See tähendas, et moodustus uus konföderatsioon, mis sai aluseks tänasele Kanadale.

1950. aastatel kerkis Québecis esile uus võimekate ärimeeste, intellektuaalide, administraatorite ja poliitikute põlvkond, kes kontrollis provintsi majandust, haridus- ja sotsiaalelu ning soovis teha lõpu senisele vähemuses olnud ingliskeelse elanikkonna domineerimisele Québecis. 1960. aastal pääses kohalikus omavalitsuses võimule Jean Lesage’i juhitav Liberaalne Partei (Parti Libéral, PL), mis hakkas tegema kihutustööd prantsuse keele riiklikul tasandil domineerimise sisseseadmiseks Québeci provintsis. Liberaalide võimulolemist 1960.–1966. aastatel hakati nimetama „vaikseks revolutsiooniks”, mille jooksul seati kahtluse alla Kanadas kehtiv föderaalne riigivalitsemissüsteem ning nõuti Põhja-Ameerikasse prantsuskeelse rahvusriigi loomist.

Pärast 24. juulit 1967, kui Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i esinemise ajal Montréali raekoja rõdul hakkas väljakule kogunenud rahvahulk skandeerima: "Vive le Québec libre!" (“Elagu vaba Québec!”), aktiveerus prantsuse keelt kõneleva Kanada elanikkonna mitteametlik separatistlik liikumine Québec Libre (Vaba Québec), mis nõudis iseseisva Québeci riigi moodustamist. Traditsiooniliselt oli prantsuskeelne Kanada toetanud liberaalseid poliitikuid. Ehkki peaministrid Wilfrid Laurier, Louis Stephen St. Laurent ja Pierre Trudeau olid Kanada-Prantsuse päritolu, hoolitsesid nad eelkõige Kanada ühtsuse eest.

1960. aastate lõpus muutus Québeci natsionalistlik liikumine vägivaldseks. Äärmuslik rühmitus Vaba Québec (Québec Libre – QL) korraldas terroristlikke pommiplahvatusi, kaks poliitilist inimröövi ja ühe mõrva. 1968. ja 1969. aastal oli Kanada valitsus kõvasti hädas Québeci provintsiaalvalitsusega, kes soovis ajada autonoomset välispoliitikat. Kanada föderaalvalitsus peaminister Pierre Trudeau juhtimisel kehtestas seepeale sõjaseisukorra (War Measures Act). Valdav osa rahvuslastest mõistis vägivalla hukka ning pidas õigeks saavutada eesmärgid poliitilisel teel.

1968. aastal René Lévesque eestvõttel asutatud Parti Québécois (PQ) võitis 1976. aastal suurelt valimised ja seadis eesmärgiks poliitilise eraldumise föderaalvalitsusest. Provintsi peaministriks saanud Lévesque sai oma visiidil ajal Pariisi 1977. aastal auavaldusi, mis tavaliselt on määratud riigipeale. 1980. aasta maikuus korraldas Lévesque valitsus iseseisvumise küsimuses referendumi, kutsudes üles looma Kanadaga „suveräänsusühenduse” (säilitades ühise raha, passi ja relvajõud), kuid häälte vahekorraga 40:60 ei läinud iseseisvumise ettepanek läbi. PQ ei suutnud mobiliseerida suuremat osa elanikkonda lahkulöömise poolt hääletama. Pärast seda tagasilööki lõhenes partei vähemusse jäänud lepitamatuteks natsionalistideks ja mõõdukateks sotsiaaldemokraatideks.

Kriisi leevendamiseks algatas peaminister Trudeau 1980. aastal konstitutsioonireformi, mille kohaselt sai prantsuse keel Québecis inglise keele ees avalike asjade ajamises seadusliku eelistuse. Peeti aga silmas, et põhiseaduse muudatused oleksid küll Québeci võimudele vastuvõetavad, kuid ei kahjustaks samal ajal teiste provintside huve.

1992. aastal pandi kompromisspõhiseadus rahvahääletusele ja see kukkus samuti läbi. Suurem osa provintside (ka Québecis) elanikest lükkas konstitutsiooniprojekti tagasi. Québeci eraldumine langes päevakorrast välja. 1993. aastal valiti Québeci separatistid Kanada föderaalparlamenti. 1994. aastal saavutas PQ Jacques Parizeau juhtimisel taas võidu valimistel ning asus juhtima provintsivalitsust. 1995. aastal pani PQ eraldumise uuesti rahvahääletusele, kuid sai teise kaotuse osaliseks, sest eraldumise poolt hääletas 49,5% referendumil osalenutest. Ehkki otsene surve Québeci eraldumiseks seejärel nõrgenes, pole see provints liitunud Kanada uue põhiseadusega ning tema lahkulöömise taotlusega seotud probleemid kajastuvad endiselt Kanada sisepoliitikas. 2018. aastast on provintsi valitsusjuht François Legault (Coalition Avenir Québec, CAQ).

Allikad

• Tiit Made. Rahvusvahelised suhted, Tallinn, 2002
• Inglis- ja prantsuskeelne „Vive le Québec libre” Wikipedia