Põhumaja

Põhumaja

Põhumaja on põhupakkidest või -plaatidest ehitatud keskkonnasõbralik hoone.

Põhk on väikese toiteväärtusega tera- ja kaunviljakasvatuse ning seemneheinakasvatuse kõrvalsaadus, mis ei ole loomasöödana eriti väärtuslik. Samal põhjusel ei ole põhk väga ahvatlev närilistele. Põhku kasutatakse loomakasvatuses loomade allapanuna, soojusenergia tootmiseks ja ehitusmaterjalina. Keemiliselt koostiselt sarnaneb põhk puiduga, koosnedes peamiselt tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist. Tüüpiline põhupakk on risttahukas, mille mõõtmed on 350x450x900 mm. Paki pikkus on tavaliselt pakkemasinal reguleeritav. Pakk peab olema inimjõuga käsitletav.

Ajalugu

Põhku on kasutatud ehitusmaterjalina alates sellest ajast, kui inimene hakkas endale ehitama eluasemeid, mis oleksid vastupidavad, mugavad ja turvalised. Peamiselt kasutati põhu kaitsmiseks ilmastiku ja kahjurite eest savi.

Pärast põhupakkimise masina leiutamist 19. sajandi lõpus hakati põhku hoone konstruktsiooni põhielemendina kasutama üha enam. Teadaolevalt ehitati esimene põhupakkidest maja Ameerika Ühendriikides Nebraska osariigis. Kuna Nebraskal puudus hoonete ehitamiseks piisavalt kive ja puitu, tuli ehitusel kasutusele võtta põhk, mida jäi kohalikel teraviljakasvatajatel hulgaliselt üle. Kandilised põhupakid laoti üksteise peale samamoodi nagu kivimüüri ladudes, sedasi moodustasid põhupakid kandva seinakonstruktsiooni. Sellist kandvate põhupakkidega ehitusviisi kutsutaksegi tänapäeval Nebraska stiiliks. Põhumajade elanikud avastasid, et seinad hoidsid talvel maja soojana ja suvel säilis ruumides jahedus. Samuti mõjus põhupakksein summutavalt väljast kostvatele helidele. Nendel põhjustel hakati elumaju nii ehitama ka edaspidi.

Ehitusstiilid

Erinevaid põhupakkseinu on sama palju, kui sellel alal on ehitajaid. Seinu on kolme liiki.

Kandev sein

Kandev põhupakksein ehk Nebraska stiil on vanim ehitusviis. See erineb teistest selle poolest, et katuse raskus kantakse otse läbi põhupakkide vundamendile. Nebraska stiilis põhupakksein koosneb vundamendile toetuvast alumisest vööst, põhupakkidest laotud seinast ja ülemisest vööst, millele toetuvad katusesarikad. Põhk kaetakse mõlemalt poolt krohviga. Ülemise ja alumise vöö ülesanne on raskuse ühtlane jaotamine kogu seina ulatuses. Isegi tihedatest põhupakkidest sein võib raskusega kokku vajuda: seitsme paki kõrgune sein võib katuse raskuse all vajuda 25–100 mm.

Karkass-sein

Karkass-sein sarnaneb kõige rohkem puitsõrestikehitisega, kus katus toetub puitsõrestikule ja põhupakke kasutatakse ainult soojustusmaterjalina. Sõrestik-põhupakkseinas võib põhupakk paikneda sõrestikust väljas-, seespool või sõrestiku vahel. Kõigel kolmel variandil on omad plussid ja miinused, kuid ükski neist ei erine tehnoloogiliselt oluliselt soojustusvilla või polüstüreenplaadiga isoleeritud sõrestikseintest. Levinud probleem on sellel lahendusel puitsõrestiku olemine külmasillaks. Seepärast kaetakse nii ehitatud hoonete välisümbrikud kaetud tihti kahekordse karkassiga, mille vahel on soojustus.

Põhupaneel

Kolmandaks kasutatakse põhupaneele, kus põhk on pressitud kahe plaadi või liimitud taaskasutatud paberi vahele. Põhkpaneel on teistest soojustuspaneelidest oluliselt lühema ajalooga ehitusstiil, kuid see lubab ühendada põhu looduslikkuse ja odavuse standardsemasse vormi. Ühel tootjal kolmest on paneeli liitekohas tervet seina läbiv puitdetail, mis toimib külmasillana. Enamasti tuuakse selle ehitusstiili eeliseks standardiseeritus, modulaarsus ja hoone välisümbriku kokkupaneku kiirus.

Liigid

Põhumaju on ehituslikult peamiselt kahte liiki:

• kandva puitsõrestikuga,
• kandvate põhupallidega.

Esimesel juhul lisandub põhitoormele põhule ka puidu kasutamine. Mõlemal juhul lisaks veel ka seinapindade krohv.

Ehitus

• Hoone aluseks (vundamendiks) võib olla nii tavaline lintvundament, plaatvundament kui ka vaivundament. Vundamendi väline soojustus peaks olema põhu suurema vastuvõtlikkuse tõttu niiskusele olema tehtud tavalisest penoplastist või muust samalaadsest materjalist.

• Põhumajade kandetarindites kasutatakse kas puitsõrestikku või põhupalle.

Puitkandesõrestiku puhul pääseb tavalisest puitkarkassmajast erinevalt lihtsamini. Kuna põhumaja on kergem, võib tavalise 50×150 mm läbimõõduga prusside asemel kasutada vabalt 50×100 mm või isegi 50×50 mm läbimõõduga prusse. Põhupallid on ka soojustuse eest. Seega on sein paksem, nii et ka õhema karkassi korral pole vaja külma karta. Kandvate põhupallide puhul tuleb need hästi kõvasti kokku pingutada.

Puitkarkassil majale kõrguspiiranguid ei ole. Kandvate põhupallidega saab ehitada vaid kuni kahekorruselise hoone.

• Valminud seintele kantakse sisse ja välja seitsme- kuni kümnesentimeetrine krohv. Materjaliks sobivad hingavad looduslikud krohvid, näiteks savi- või lubikrohv. Mittehingav kunstmaterjalist krohv ajab maja hallitama ja mädanema.

• Katusekatte valikul ei ole tavalisest majast erinevust. Katus tuleks teha kindlasti räästaga. Et põhumaja kardab vett keskmisest hoonest enam, peab räästa laius olema vähemalt 70 cm.

Põhumaja näol on sisuliselt tegu puitkarkassmajaga, kuigi kandekonstruktsiooni prussi läbilõige ei pea olema sama suur kui puitkarkassmajal. Selle ehitamine hoiab kokku raha ja säästab keskkonda.

Põhumaja plussid ja miinused

Plussid

• Taastuv – põhumajad on tänu oma põhimaterjalile loodussõbralikud. Põhk on kiirelt taastuv materjal, mida saadakse põllumajandusest, peale teravilja koristust, kõrvalproduktina. Uue põhu saab põldudelt juba järgmisel aastal võrreldes seda näiteks puiduga, mille taastumiseks kulub kümneid aastaid.
• Kuluefektiivne – põhk ei ole tavaliselt mitte ainult odavam kui traditsioonilised ehitusmaterjalid, nagu puit, teras või betoon, vaid põhumaja on ka odavam kütteperioodil tänu oma heale soojusisolatsioonile.
• Väike tuleoht – esmapilgul võib tunduda, et põhumaja on ülimalt tuleohtlik, kuid tegelikult ei ole see ohtlikum kui traditsioonilised majad. Põhk pressitakse kokku väga tihedalt ja seal sees ei teki õhu liikumist, mis materjali sees tuld hoiaks. Põhuplaadid on kuni kolm korda rohkem tulekindlamad, kui tavapärased ehitusmaterjalid.
• Biolagunev – põhumaja peamise materjali saab maja eluea lõpus lihtsalt laiali laotada. Põhk, savikrohv ja enamus muud koostisosad on kõik komposteeritavad.
• Väike energiakulu – Itaalias tehtud uuringud näitavad, et põhumaja ehitamisel kulub umbes 50% vähem energiat kui traditsioonilise maja ehitamisel, kusjuures ehitusel tekkiv süsihappegaasi kogus on 40% väiksem. Põhu kasvatamine ja töötlemine on kokkuvõttes säästlikum kui päikeseenergia, mida on vaja teravilja kasvu faasis ning põllu- majandusmasinate ja transpordimasinate kasutatavat energiat põhu töötlemisel ja transpordil objektile.

Miinused

• Niiskus – põhumaju ohustab kõige enam just see, sest põhk hakkab niiskusega lagunema ja nõrgendab põhuplaadi konstruktsiooni, mis võib kiiresti muutuda elanikele ohtlikuks. Niiskus võib põhupakkidesse pääseda läbi krohvis olevate pragude, veetorustiku, veekahjustuste või juhtudel, kui aknalauad või vuugid ei ole korralikult tihendatud. Nendel põhjustel ei ole hea ehitada põhumaja niiske kliimaga kohtadesse.
• Puudub karkass – tihtipeale ei kasutata põhumajade toestamiseks mitte puitu, vaid põhupalle. Puitsõrestiku puudumise tõttu on riiulite, kappide või isegi pildiraamide riputamine keerulisem ettevõtmine kui tavalises majas.
• Kahjurid – üks suurimatest murekohtadest põhumajade puhul on putukate ja näriliste majja sissekolimine. Kuigi põhumaja entusiastid väidavad, et selle probleemi saab hästi lahendatud õige krohvi valikuga, siis olenevalt kohast, kust põhuplaadid ehitusplatsile saabuvad, võivad need olla juba teraviljakahjureid täis.
• Hooldus – krohvikiht, mis hoiab põhku kuivana ja kaitseb seda hallituse ja kahjurite eest, ei püsi seinas igavesti. Niipea, kui on maja välisseintel näha lagunemismärke, peab hakkama krohvi välja vahetama. See tähendab, et põhumajad vajavad tihedamat hooldusgraafikut kui modernsed majad. Välispinna krohvikiht ulatub tsementkrohvist, mis võib pragunedes põhjustada niiskusprobleeme, kuni savipõhiste muldkrohvideni, mida tuleb regulaarselt uuesti peale kanda.

Välislingid

• Heli Raamets. Põhumaja on kõige rohkem paisid saanud maja Eestis. Maaleht, 23. juuli 2017