Põhumaja

Põhumaja

Põhumaja on põhupakkidest või -plaatidest ehitatud keskkonnasõbralik hoone.

Põhk on väikese toiteväärtusega tera- ja kaunviljakasvatuse ning seemneheinakasvatuse kõrvalsaadus, mis ei ole loomasöödana väärtuslik. Samal põhjusel ei ahvatle põhk närilisi. Põhku kasutatakse loomakasvatuses loomade allapanuna, soojusenergia tootmiseks ja ehitusmaterjalina. Keemiliselt koostiselt sarnaneb põhk puiduga, koosnedes peamiselt tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist. Tüüpiline põhupakk on risttahukas, mille mõõtmed on 350×450×900 mm. Paki pikkus on tavaliselt pakkemasinal reguleeritav. Pakk peab olema inimjõuga käideldav.

Ajalugu

Põhku on kasutatud ehitusmaterjalina alates sellest ajast, kui inimene hakkas endale ehitama eluasemeid. Põhu kaitsmiseks ilmastiku ja kahjurite eest kasutati peamiselt savi.

Pärast põhupakkimismasina leiutamist 19. sajandi lõpus hakati põhku hoone konstruktsiooni põhielemendina kasutama üha enam. Teadaolevalt ehitati esimene põhupakkidest maja Ameerika Ühendriikides Nebraskas. Kuna Nebraskas polnud hoonete ehitamiseks piisavalt kive ja puitu, võeti kasutusele põhk, mida jäi kohalikel teraviljakasvatajatel hulgaliselt üle. Kandilised põhupakid laoti üksteise peale samamoodi nagu kivimüüri ladudes – sedasi moodustasid põhupakid kandva seinakonstruktsiooni. Sellist kandvate põhupakkidega ehitusviisi kutsutaksegi tänapäeval Nebraska stiiliks. Põhumajade elanikud avastasid, et seinad hoidsid talvel maja soojana ja suvel jahedana. Samuti aitas põhupakksein summutada väljast kostvaid helisid. Nendel põhjustel hakati põhust elumaju ehitama edaspidigi.

Ehitusstiilid

Erinevaid põhupakkseinu on sama palju kui sellel alal ehitajaid. Seinu on kolme liiki.

Kandev sein

Kandev põhupakksein ehk Nebraska stiil on vanim ehitusviis. See erineb teistest selle poolest, et katuse raskus kantakse otse läbi põhupakkide vundamendile. Nebraska stiilis põhupakksein koosneb vundamendile toetuvast alumisest vööst, põhupakkidest laotud seinast ja ülemisest vööst, millele toetuvad katusesarikad. Põhk kaetakse mõlemalt poolt krohviga. Ülemise ja alumise vöö ülesanne on raskuse ühtlane jaotamine kogu seina ulatuses. Isegi tihedatest põhupakkidest sein võib raskusega kokku vajuda: seitsme põhupaku kõrgune sein võib katuse raskuse all vajuda 25–100 mm.

Karkass-sein

Karkass-sein sarnaneb kõige rohkem puitsõrestikehitisega, mille katus toetub puitsõrestikule ja põhupakke kasutatakse ainult soojustusmaterjalina. Sõrestik-põhupakkseinas võib põhupakk paikneda sõrestikust väljaspool, seespool või sõrestiku vahel. Igal variandil on head ja vead, kuid ükski neist ei erine tehnoloogiliselt oluliselt soojustusvilla või polüstüreenplaadiga isoleeritud sõrestikseintest. Selle lahenduse levinud probleem on see, et puitsõrestik on külmasillaks. Seepärast kaetakse nii ehitatud hoonete välisümbrikud tihti kahekordse karkassiga, mille vahel on soojustus.

Põhupaneel

Kolmanda võimalusena kasutatakse põhkpaneele, kus põhk on pressitud kahe plaadi või liimitud taaskasutatud paberi vahele. Põhkpaneeli kasutamine on teistest soojustuspaneelidest oluliselt lühema ajalooga ehitusmeetod, kuid see ühendab põhu looduslikkuse ja soodsa hinna traditsiooniliste ehitusvõimalustega. Ühel tootjal kolmest on paneeli liitekohas tervet seina läbiv puitdetail, mis toimib külmasillana. Enamasti tuuakse selle ehitusstiili eeliseks standardiseeritus, modulaarsus ja hoone välisümbriku kokkupaneku kiirus.

Liigid

Põhumaju on ehituslikult peamiselt kahte liiki:

• kandva puitsõrestikuga,
• kandvate põhupallidega.

Esimesel juhul lisandub põhitoormele põhule ka puidu kasutamine ning mõlemal juhul ka seinapindade krohv.

Ehitus

Hoone aluseks (vundamendiks) võib olla nii tavaline lintvundament, plaatvundament kui ka vaivundament. Vundamendi väline soojustus peaks olema põhu niiskusele vastuvõtlikkuse tõttu tehtud tavalisest penoplastist või muust samalaadsest materjalist.

Põhumajade kandetarindites kasutatakse kas puitsõrestikku või põhupalle.

Põhumajadel on puitkandesõrestiku ehitamine lihtsam kui puitkarkassmajadel. Kuna põhumaja on kergem, võib tavalise 50×150 mm läbimõõduga prusside asemel kasutada 50×100 mm või isegi 50×50 mm läbimõõduga prusse. Põhupallid on ka soojustuse eest. Seega on sein paksem, nii et õhemagi karkassi korral pole vaja külma karta. Kandvate põhupallide korral tuleb need hästi kõvasti kokku pingutada.

Puitkarkassil majale kõrguspiiranguid ei ole. Kandvate põhupallidega saab ehitada vaid kuni kahekorruselise hoone.

Valminud seintele kantakse sise- ja välisseinale seitsme- kuni kümnesentimeetrine krohvikiht. Materjaliks sobivad hingavad looduslikud krohvid, näiteks savi- või lubikrohv. Mittehingav kunstmaterjalist krohv ajab maja hallitama ja mädanema.

Katusekatte valikul pole olulisi piiranguid. Katus tuleks teha kindlasti räästaga. Et põhumaja kardab vett keskmisest hoonest enam, peab räästa laius olema vähemalt 70 cm.

Põhumaja on sisuliselt puitkarkassmaja, kuigi kandekonstruktsiooni prussi läbilõige on tavaliselt väiksem kui puitkarkassmajal. Selle ehitamine hoiab kokku raha ja säästab keskkonda.

Põhumaja plussid ja miinused

Plussid

• Taastuv – põhumaja on tänu oma põhimaterjalile loodussõbralik. Põhk on kiirelt taastuv materjal, mida saadakse põllumajandusest teravilja koristuse kõrvalproduktina. Uue põhu saab põldudelt juba järgmisel aastal. Puidu taastumiseks kulub kümneid aastaid.
• Kuluefektiivne – põhk on tavaliselt mitte ainult odavam kui traditsioonilised ehitusmaterjalid puit, teras või betoon, vaid põhumaja on ka tänu heale soojusisolatsioonile kütteperioodil odavama ülalpidamiskuluga.
• Väike tuleoht – esmapilgul võib tunduda, et põhumaja on ülimalt tuleohtlik, kuid tegelikult ei ole see ohtlikum kui traditsioonilised majad. Põhk pressitakse kokku väga tihedalt ja seal sees ei teki õhu liikumist, mis materjali sees tuld hoiaks. Põhuplaadid on kuni kolm korda tulekindlamad kui tavapärased ehitusmaterjalid.
• Biolagunev – põhumaja peamise materjali saab maja kasutuskestuse lõpus lihtsalt laiali laotada. Põhk, savikrohv ja enamik muudest materjalidest on komposteeritavad.
• Väike energiakulu – Itaalias tehtud uuringud näitavad, et põhumaja ehitamisele kulub umbes 50% vähem energiat kui traditsioonilise maja ehitamisele, kusjuures ehitusel tekkiv süsihappegaasi kogus on 40% väiksem. Põhu kasvatamine ja töötlemine on säästlikum, arvestades päikeseenergiat, mida on vaja teravilja kasvatamiseks, ning põllumajandus- ja transpordimasinate kasutatavat energiat.

Miinused

• Niiskus – põhumaju ohustab kõige enam niiskus, sest põhk hakkab niiskudes lagunema ja see nõrgendab põhuplaadi konstruktsiooni, mis võib kiiresti muutuda elanikele ohtlikuks. Niiskus võib põhupakkidesse pääseda läbi krohvis olevate pragude, veetorustiku, veekahjustuste või kui aknalauad või vuugid pole korralikult tihendatud. Nendel põhjustel pole hea ehitada põhumaja niiske kliimaga kohtadesse.
• Puudub karkass – tihtipeale ei kasutata põhumajade toestamiseks mitte puitu, vaid põhupalle. Puitsõrestiku puudumisel on riiulite, kappide või isegi pildiraamide riputamine keerulisem ettevõtmine kui tavalises majas.
• Kahjurid – üks põhumajade suurimatest murekohtadest on putukate ja näriliste kolimine majja. Kuigi põhumajaentusiastid väidavad, et selle probleemi saab lahendada õige krohvi valikuga, siis olenevalt kohast, kust põhuplaadid ehitusplatsile saabuvad, võivad need olla juba teraviljakahjureid täis.
• Hooldus – krohvikiht, mis hoiab põhku kuivana ja kaitseb seda hallituse ja kahjurite eest, ei püsi seinas igavesti. Niipea, kui maja välisseintel on näha lagunemismärke, tuleb hakata krohvi välja vahetama. See tähendab, et põhumajad vajavad rohkem hooldust kui kaasaegsed majad. Väliskrohvi võib teha tsementkrohvist, mis võib pragunedes tekitada niiskusprobleeme, või savipõhistest muldkrohvidest, mida tuleb aeg-ajalt uuesti peale kanda.

Välislingid

• Heli Raamets. Põhumaja on kõige rohkem paisid saanud maja Eestis. Maaleht, 23. juuli 2017