Purpurpunaste pilvede maa

Purpurpunaste pilvede maa
Originaali pealkiri	Страна багровых туч
Autor	Arkadi ja Boriss Strugatski
Tõlkija	Ralf Toming, Lembe Hiedel (värsid)
Illustreerija	Hugo Mitt
Toimetaja	Linda Targo
Päritolumaa	Nõukogude Liit
Keel	vene
Sari	Tulevikusari/Seiklusjutte maalt ja merelt
Žanr	ulme
Kirjastaja	? (originaal) Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1959 (originaal) 1961 (eesti keeles)
Lehekülgi	280
Mõõtmed ja kaal	21 cm

"Purpurpunaste pilvede maa" (vene keeles Страна багровых туч) on Arkadi ja Boriss Strugatski ulmeromaan, mille tegevus leiab aset Keskpäeva Maailmas. Raamat ilmus 1959. aastal, eestikeelne tõlge ilmus 1961. aastal sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Tegelased

• Aleksei Petrovitš Bõkov – insener ja aatomi-roomiktransportööride spetsialist, nendega mitu aastat Gobi kõrbes töötanud. Missioonil soomustransportööri Poiss juht.
• Grigori Johannovitš Dauge – läti päritolu geoloog, Bõkovi vana tuttav ja sõber.
• Anatoli Borissovitš Jermakov – komandör ja ekspeditsiooni juht. Osales varasemal ebaõnnestunud Tahmashibi-Jermakovi ekspeditsioonil Veenusele, kuid pääsenud eluga tagasi. Kaotanud Veenusele palju tuttavaid ja naise.
• Vladimir Sergejevitš Jurkovski – geoloog ja planetonaut
• Nikolai Zahharovitš Krajuhhin – PÜRK aseesimees
• Mihhail Antonovitš Krutikov – tüürimees
• Bogdan Bogdanovitš Spitsõn – piloot

Sisukokkuvõte

"Seitsmes Polügoon" (I osa)

Aleksei Bõkov komandeeritakse Planeetidevahelise Ühenduse Riikliku Komitee (PÜRK) juurde. Seal selgub, et ta on valitud osalema ekspeditsioonil Veenusele, et uurida planeeti, täpsemalt Uraani Golkonda-nimelist haruldaste raskmetallimaakide poolest rikast piirkonda ja valida välja sobiv maandumispiirkond edaspidistele ekspeditsioonidele. Varasemad ekspeditsioonid on luhtunud, mitmed meeskonnad on hukkunud. On jõutud järeldusele, et vajatakse uut tüüpi planeetoplaani – footonraketti.

Meeskonda tutvustatakse omavahel ja neile selgitatakse ülesannet. Bõkovile tundub Jurakovski ebameeldiv keigar ning jääb mulje, et Jermakov ei ole päris rahul Bõkovi kuulumisega meeskonda. Hiljem selgub, et Bõkov liitub meeskonnaga ühe Jermakovi sõbra asemel. Meeskond peab missiooniks valmistuma väga lühikese aja jooksul Seitsmendal polügoonil. Olud Veenusel on teadaolevalt keerulised: läbipaistmatu ja tugevate tuultega atmosfäär, mis neelab enamiku raadiolaineid, lisaks veel tundmatu oht Tahmashibi mõistatuse näol ("Kartke punast rõngast!").

Saabumisel polügoonile tehakse meeskonnale meditsiiniline kontroll ja määratakse range režiim, mille täitmist jälgib Jermakov äärmise täpsusega. Esialgu õpetatakse kogu meeskond paigaldama järgnevate ekspeditsioonide jaoks rajatava maandumisala tähistamiseks mõeldud raadiomajakaid, seejärel asub iga meeskonnaliige tegelema oma erialaga. Bõkovi ülesanne on põhjalikult tutvuda ekspeditsiooni roomiksoomukiga Poiss. Enda ja masina tõestuseks korraldatakse tuleproov takistusribal, mille Bõkov edukalt läbib.

Footonrakett Hius saabub pärast katselendu polügoonile ja selle saabumist jälgib terve linn. Selle maale sõidutanud meeskond kannab ette masina lennuomadustest. Muret valmistab, et Hiuse eelkäija plahvatas lennu ajal ja keegi ei tea täpselt miks. Varustus ja Poiss viiakse masinale ja meeskond stardib.

"Ruum ja inimesed" (II osa)

Karjuhhin ootab ärevalt teateid polügooni pearaadiojaamas, sest ekspeditsiooni õnnestumisest sõltub tema elutöö. Ta edastab Jermakovile käsu keskenduda peamiselt maandumisala ettevalmistamisele ja mitte Hiusega liigselt riskida. Karjuhhin kukub kokku ja viiakse haiglasse. Seal teatatakse talle side katkemisest Hiusega, mis talle väga rusuvalt mõjub.

Hius on sattunud piirkonda, kus puudub side maaga. Neid tabab kosmilise kiirgus, mille eest laeva kere neid ei kaitse. Keegi siiski tõsiselt viga ei saa. Spitsõn aga meenutab, et aastaid varem tappis säärane intsident terve kosmoselaeva meeskonna. Nad kuulevad pealt ühe kosmoselaeva hädakutsungit asteroidide vöös: viimane on vigastatud ja lekib hapniku. Laev asub aga liiga kaugel, et Hius või samuti hädakutsungit kuulnud kosmoselaev Phobosel jõuaks õigeaegselt päästma.

Jõudes Veenuse orbiidile, võetakse ühendust tehiskaaslase Tsiolkovskiga. Sealse meeskonnaga kohtutakse Hiuse pardal ja lepitakse kokku laskumise üksikasjad. Laskumine kestab tunde ja raputab kõvasti, meeskonnaliikmed saavad isegi viga. Pärast maandumist avastatakse end ühes kraatris asuvast soost.

"Uraani Golkonda" (III osa)

Soo leidumine Veenusel on ootamatus. Lisaks sisaldub selle vees rohkelt rasket ja ülirasket vett. Hiusele jäätakse maha Krutikov, teised liiguvad Poisil Uraani Golkonda suunas. Teel avastavad nad raadiosignaali, mis asub nende kursist kõrval. Jermakov nõustub kahe tunni ulatuses kursist kõrvale kalduma. Kohale jõudes leiavad nad India teadlase Bidhan Bondepadhi surnukeha purustatud kosmoselaevast.

Õige pea tabab neid Veenuse "must torm", mis paiskab soomustransportööri mitukümmend kilomeetrit kursist kõrvale. Radikotiivne tolm tungib soomukisse ja nad on sunnitud seda desaktiveerima. Peagi jõutakse raskele kivisele maastikule ja otsustavad parema tee otsinguil luurele minna. Spitsõn läheb luurel kaduma ja hiljem õnnestub leida vaid tema automaat. Jermakov leiab läbipääsu, kuid väänab jala välja.

Viimaks jõutakse Golkondani. Dauge ja Jurakovski soovivad minna uurima selle südant, kuid Jermakov käsib liikuda ümber selle. Kogutakse pinnaseproove ja uuritakse maastiku. Tugevast radiatsioonist tingitud pidev desaktiveerimine kahandab nende veevaru oodatust palju kiiremini. Bõkov märkab, et Jermakov vaatleb iga 24 tunni tagant kindlal ajal midagi komandöritornist. Meeskonna tervis halveneb kiirituse mõjul. Dauge näeb korduvalt hiiglaslikke madusid ja sonib neist ka unes. Hiljem selgub, et tegemist oli hallutsinatsioonidega.

Viimaks leiab meeskond sobiva tasandiku maandumisväljakuks ja märgistab selle raadiomajakatega. Meeskonnaliikmete tervis halveneb endiselt. Kui ollakse lõpetamas majakate paigaldamist, katkeb side Hiusega. Pärast töö valmimist teatab Jermakov, et pöördutakse Hiuse juurde tagasi, geoloogid protestivad, kuna tahaksid uurida Golkonda südant. Komandöri tahe jääb siiski peale. Õhtul näevad Jermakov ja Bõkov komandöritornist sähvatusi. Sähvatused tekitasid ilmselt signaalraketid ja Jermakov annab hiljem Bõkovile kaardi, millel ta on määranud ala, kust need võisid olla lastud.

Mõne aja pärast jõuab Poiss kummaliste punaste vöötideni, mis meenutavad laavat. Geoloogid ja Bõkov lähevad seda uurima, kuid selgub, et tegemist ei ole laavaga, võimalik, et hoopis mingi eluvormiga. Bõkov märkab, et punane ollus moodustab Poisi ümber rõnga ning taipab, et tegemist on sama nähtusega, mille eest Tahmashib hoiatas. Samal ajal toimub tugev plahvatus, maapind soomuki juures avaneb ja sealt purskab tuld, soomuk kuumeneb hõõgumiseni, Jermakov hukub. Dauge saab tõsiseid põletushaavu ja nad on sunnitud teda kandes jalgsi Hiuse poole rändama. Jurkovski on masenduses ja soovib enda mahajätmist, kuid Bõkov keeldub. Pärast mitmendat päeva ei suuda nad enam käija ja jätkavad roomates. Jõudes Hiuse maandumispaika, seda seal enam ei ole.

Hiusele jäätud Krutikov sisustab oma aega alguses laeva kordaseadmisega, hiljem ümbruse vaatlemisega. Hoolimata komandöri keelust käib ka kosmoselaevast väljas, kuid piirdub pärast sohu kukkumist kessooni luugist välja vaatamisega. Ta näeb kummalisi loomi ja Hiuse maandumisplats kattub peagi taimedega. Peagi Krutikov haigestub, kerkib palavik nagu Daugel. Ühel päeval hakkab Hius sohu vajuma, kuid Krutikovil õnnestub õhku tõusta ja kindlamale pinnasele lennata. Sealt laseb ta lendu signaalraketid. Ta ootab mitmeid päevi ega saa Poisiga sidet. Ühel hetkel tema kannatus katkeb ja ta läheb Hiusest välja, sattudes peagi kolme roomava meeskonnaliikme peale.

Epiloog

Epiloog on kirjutatud Jurakovski kirjana Bõkovile. Veenuse koloniseerimine kulgeb edukalt ja Uraani Golkonda on taltsutatud. Selgub, et Bõkov on astunud Kõrgemasse Kosmogatsioonikooli ja suhted Jurakovskiga on head. Tahmashibi mõistatus on leidnud vastuse. Ka Dauge on paranenud ja kibeleb Veenusele.