Punane elavhõbe
|
See artikkel räägib väljamõeldud ainest. Samanimelise romaani kohta vaata Punane elavhõbe (romaan), sellest tehtud filmi kohta Punane elavhõbe (film). |
Punane elavhõbe (vene keeles красная ртуть), ka Red Mercury 20/20 (lühend RM-20/20), Compound-20/20 või mitmeotstarbeline katalüsaator, on väljamõeldud aine, mis linnalegendi kohaselt oli üks Nõukogude Liidu sõjatööstuse viimaseid saavutusi. Kuna sellega kaubeldi 1980.–1990. aastatel aktiivselt, võib seda pidada väljamõeldud ainete seas üheks äriliselt edukamaks.[1].
Mõiste "punane elavhõbe" võeti kasutusele juba Nõukogude Liidu ajal. Esimene teade pärineb 1979. aastast, meedias käsitleti seda põhjalikumalt 1990. aastail. Selle nimetuse all müüdi mida iganes: tellisepuruga segatud elavhõbedast kuni värvitud veeni. Punasele elavhõbedale omistati toksilisust, radioaktiivsust, ligi 20 g/cm³-ni[2] ulatuvat tihedust – pole ühtki elavhõbedaühendit, millel oleksid kõik need omadused.[3]
Sel ainel arvati olevat suur tihedus (20 g/cm³[2]), külmumistemperatuur −150 °C, kaaliumtsüaniidiga võrreldav ja radioaktiivsus, mis väidetavalt võimaldas seda kasutada nii "termotuumapommi detonaatoris", Gaussi kahuris kui ka "ülivõimsas sõjalises laseris". Aine hind küündis mõne teate kohaselt kuni 1,8 miljoni USA dollarini kilogrammist.[4]
On olemas mitu punase varjundiga elavhõbedaühendit: elavhõbedaoksiid HgO, kinaver HgS, elavhõbeda püroantimonaat Hg2Sb2O7, elavhõbeda (I) jodiid Hg2I2 ja elavhõbeda (II) jodiid HgI2. Ühelgi neist pole kirjeldatud osmiumilähedast tihedust, radioaktiivsust ega mingeid fantastilisi omadusi. Vaid püroantimonaat paistab silma termilise vastupidavuse poolest: kui teised elavhõbedaühendid lagunevad juba 300–350 °C juures, siis püroantimonaat kannatab lagunemata kuumust kuni 700 °C.
Osalt põhinevad kuuldused tihedusest ja radioaktiivsusest juhtumitel, mil tähise RM-20/20 all müüdi plaatinarühma metallide või plutoonium-239 radioaktiivset amalgaami. Raamatus "Косово поле. Россия" kinnitab kirjanik Dmitri Tšerkassov, et "punane elavhõbe" on žargoonväljend sõjalise plutooniumi kohta[5]. Tegelikult müüdi punaseks elavhõbedaks nimetatult paljusid kemikaale, sealhulgas tavalist elavhõbedat, millesse oli segatud telliskivipuru, ja isegi aniliinvärviga värvitud vett. Mõnedel andmetel veeti punase elavhõbeda pähe NSV Liidust välja elavhõbedaga segatud kulda, samuti teisi elavhõbedas lahustatud väärismetalle.[6]. Sellises kriminaalses tegevuses osalesid kõrged riigiametnikud ja kuritegelikud organisatsioonid.
Termini päritolu "mittemetallilise" versiooni järgi müüdi selle nime all narkootikume ja muid keelatud aineid, samuti mitmesuguseid kaitsetehnoloogilisi dokumente. Punast elavhõbedat on peetud ka filmilavastajate ja stsenaristide väljamõeldiseks[7].
2001. aastal ähvardas tšetšeeni islamistlik iseseisvuslane Šamil Bassajev kasutada enda käes olevaid punase elavhõbeda varusid, kuid on teadmata, mida täpselt ta selle all silmas pidas.
Punast elavhõbedat ja sellega tehtud äri on kirjeldatud mitmes raamatus ja filmis, hiljem ka arvutimängudes ja muusikas. Esimeste seas olid 1992. aastal valminud Venemaa film "Villa saladus" ("Тайна виллы") ja 1995. aastal ukraina režissööri Anatoli Ivanovi film "Ettevaatust! Punane elavhõbe!" (ukraina keeles "Обережно, червона ртуть"). 2000. aastal mainiti ainet seriaalis "Salatoimikud".
Eestis on punase elavhõbedaga seotud kuritegevusest kirjutanud samanimelise romaani Andres Anvelt (ilmus 2007), 2010. aastas valmis romaani järgi lavastaja Andres Puustusmaa samanimeline film.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Красная ртуть – миф или реальность?
- ↑ 2,0 2,1 Лихачёв Д., 2001.
- ↑ Двух братьев разыскивают за попытку купить «красную ртуть» для теракта
- ↑ Grant, P. M.; Moody, K. J.; Hutcheon, I. D.; Phinney, D. L.; Whipple, R. E.; Haas, J. S.; Alcaraz, A.; Andrews, J. E.; Klunder, G. L.; Russo, R. E.; Fickies, T. E.; Pelkey, G. E.; Andresen, B. D.; Kruchten, D. A.; Cantlin, S. (1998). "Nuclear forensics in law enforcement applications". Journal of Radioanalytical and Nuclear Chemistry. 235 (1–2): 129–132. DOI:10.1007/BF02385950. ISSN 0236-5731. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2013. Vaadatud 24. detsembril 2017.
- ↑ "Косово Поле. Россия". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuni 2016. Vaadatud 24. detsembril 2017.
- ↑ Моргачев С. "Расцвет химии в условиях демократии". // «Коммерсантъ» № 6. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.06.2012.
{{cite web}}: eiran tundmatut parameetrit|datepublished=(juhend) - ↑ "Правда и мифы о красной ртути". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2016. Vaadatud 24. detsembril 2017.