Puna-rosellapapagoi
Puna-rosellapapagoi (Platycercus elegans) on Ida- ja Kagu-Austraaliast pärit papagoi, kes on sisse toodud ka Uus-Meremaale ja Norfolki saarele. Neid papagoisid leidub tavaliselt mägistes metsades ja aedades. Praegusel kujul hõlmab liik kahte varem eraldiseisvaks liigiks peetud alamliiki, Platycercus elegans flaveolus ja Platycercus elegans ssp. adelaidae. Molekulaarsed uuringud näitavad, et üks kolmest punase värvuse variatsioonist, P. e. nigrescens, on geneetiliselt kõige eristatavam.
Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]
Puna-rosellapapagoid kirjeldas esimest korda ametlikult 1788. aastal saksa loodusteadlane Johann Friedrich Gmelin Carl von Linné "Systema Naturae" muudetud ja laiendatud väljaandes. Ta paigutas liigi perekonda Psittacus kuuluvate papagoide juurde ja võttis kasutusele nime Psittacus elegans.[1] Seda ladinakeelset nime kasutas 1605. aastal flaami botaanik Carolus Clusius oma raamatus "Exoticorum libri decem" Deroptyus accipitrinus kirjeldamiseks, [2][3] kuid see eelneb Linné taksonoomia algusele.[4]
Edward Pierson Ramsay kirjeldas alamliiki nigrescens 1888. aastal, täheldades selle tumedamat karmiinpunast sulestikku, musta selga ja kuklaosa ning väiksemat suurust, kuid suuremat nokka.[5] Alamliiki tunti ka kui "põhja puna-papagoid" või "Campbelli papagoid".[6]
1941. aastal tegi Herbert Condon ettepaneku muuta Platycercus elegans flaveolus ja Platycercus elegans ssp. adelaidae ümber puna-rosellapapagoi alamliikideks.[7]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Platycercus elegans on 36 cm pikk keskmise suurusega Austraalia papagoi, pikkusest suure osa moodustab tema saba. Liigil on seitse alamliiki, millest kolm on tegelikult karmiinpunased. Punane asendatakse kollasega flaveolus variatsiooni puhul ning punase, oranži ja kollase seguga adelaidae variatsioonis.
Täiskasvanud ja noorukid kagupoolsetes populatsioonides torkavad silma eristuva värvusega. Valdavalt on noorloomad rohekas-oliivipunase kehasulestikuga, mis on kõige püsivam kuklal ja rinnal. Noored linnud "küpsevad" vananedes ja muutuvad rohelisest punaseks. Kõigil alamliikidel on sinised põsed ja mustade märgistega ning sinise servaga tiivad, valdavalt sinine saba ja üldine värvus on valdavalt punane. Puna-rosellapapagoi nokk on kahvatuhall ja silm tumepruun.
Papagoidel esineb väga harva seksuaalset dimorfismi. Kõige märgatavam erinevus sugude vahel on see, et isased on kuni 15% suuremad ning neil on võrreldes emastega suurem ja laiem nokk.
Elupaik ja levik[muuda | muuda lähteteksti]
Puna-rosellapapagoi on levinud Lõuna-Austraalia kaguosast, Tasmaania, Victoria ja Uus-Lõuna-Walesi rannikualast Queenslandi kaguossa. Põhja-Queenslandis esineb eraldunud populatsioon.[8]
Puna-rosellapapagoid on levinud rannikualade ja mägiste piirkondade metsades. Nad elavad peamiselt metsades, eelistades vanemaid ja niiskemaid metsi, kuid neid võib leida ka troopilistes, subtroopilistes ja parasvöötme vihmametsades. Nad elavad ka inimestest mõjutatud piirkondades, näiteks põllu- ja karjamaad, pargid, kaitsealad, aiad ja golfiväljakud. Puudeta aladel leidub neid harva. Öösiti ööbivad nad puulatvades.
Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Peaaegu kõik rosellad on paikse eluviisiga. Osasid populatsioone peetakse ka rändavateks, aga ükski rosella ei ole migreeru. Väljaspool pesitsusperioodi kogunevad papagoid paaridesse või väikestesse gruppidesse. Suurimad grupid koosnevad tavaliselt noorukitest, kes kogunevad kuni 20-pealistesse parvedesse. Toitu otsides jäävad nad silma, lobisedes lärmakalt. Rosellad on monogaamsed ja pesitsusperioodil ei kogune täiskasvanud linnud rühmadesse, otsides toitu ainult koos oma paarilisega.
Uue uuringu kohaselt suudavad puna-rosellapapagoid ära tunda oma alamliigi teisi linde lõhna põhjal.[9]
Ohud[muuda | muuda lähteteksti]
Puna-rosellapapagoide vaenlaste hulka kuuluvad rabapistrik, Accipiter novaehollandiae ja Ninox strenua,[10] aga ka metsikud kassid ja rebased. Arvatakse, et ka possumid ja karravongid võtavad aeg-ajalt papagoide pesast mune.[11] Üllataval kombel on aga puna-rosellapapagoid iseenda suurimad vaenlased. Pesitsushooajal on tavaline, et emased lendavad teiste paaride pesadesse ja hävitavad sealsed munad. See on kõige levinum põhjus, miks pesitsemine ebaõnnestub.[12] Arvatakse, et selline käitumine tuleneb sobilike pesapaikade vähesuse tõttu, kuna hävitatud munadega pesa jäetakse maha, ja paarid tavaliselt pesitsevad aastast aastasse samal pesal.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Gmelin, Johann Friedrich (1788). Systema naturae per regna tria naturae :secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis /Caroli a Linné. Kd 1. Leipzig, Germany: Impensis Georg. Emanuel. Beer. Lk 318.
- ↑ Clusius, Carolus (1605). Exoticorum libri decem (Latin). Lugdunum Batavorum [Leiden]: Ex Officinâ Plantiniana Raphelengii. Lk 365.
{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Shaw, George; Stephens, James Francis (14. aprill 2018). "General zoology, or, Systematic natural history, by G. Shaw [continued by J.F. Stephens]".
- ↑ Australian Biological Resources Study (1 September 2014).
- ↑ Ramsay, Edward Pierson (1888). Tabular List of all the Australian Birds at present known to the author, showing the Distribution of the Species over the continent of Australia and adjacent islands. Sydney: Self. Lk 34.
- ↑ Gray, Jeannie; Fraser, Ian (2013). Australian Bird Names: A Complete Guide. Collingwood, Victoria: Csiro Publishing. Lk 209. ISBN 978-0-643-10471-6.
- ↑ Condon, H. T. (1941). "The Australian Broad-tailed Parrots (Subfamily Platycercinae)". Records of the South Australian Museum. 7: 117–44 [132–37].
- ↑ "Crimson Rosella - Birds in Backyards". www.birdsinbackyards.net.
- ↑ "Birds can sniff out their own species". Australian Geographic. August 2014.
- ↑ Olsen, Jerry; Rehwinkel, Rainer (1995). PEREGRINES AND POWERFUL OWLS IN NAMADGI AND TIDBINBILLA: a report for the NATIONAL ESTATES GRANTS PROGRAM. Canberra. Lk 1–108.
- ↑ Mihailova, Milla; Berg, Mathew L.; Buchanan, Katherine L.; Bennett, Andrew T. D. (2018). "Olfactory eavesdropping: The odor of feathers is detectable to mammalian predators and competitors". Ethology (inglise). 124 (1): 14–24. DOI:10.1111/eth.12701. ISSN 1439-0310.
- ↑ Krebs, Elizabeth A. (märts 1999). "Breeding Biology and Parental Care of the Crimson Rosella" (PDF). core.ac.uk. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. mai 2021. Vaadatud 17. mail 2021.