Pseudo-Dionysios Areopagita

Pseudo-Dionysios Areopagita (ka Dionysios Pseudo-Areopagita) on nimi, mille õpetlased on andnud kristlikule teoloogile ja filosoofile, kes elas 5. ja 6. sajandi vahetusel.

On oletatud, et seda varjunime kasutas Peetrus Ibeeriast, umbes aastatel 411–491 elanud Gruusia pühak.

Ta on oma teosed omistanud Areopaagi liikmele Dionüüsiosele, keda mainitakse Apostlite tegude raamatus (Ap 17, 37).

Kirjutas arvukalt teoseid, mida tähistatakse koondnimega Corpus Areopagiticum. Kirjutades esitas ennast algupärase Dionysiosena. Väitis, et tunneb Piiblis mainituid inimesi, mistõttu arvati pikka aega, et tegemist on ühe ja sama inimesega. Tundub, et autor valetab ka teistes kohtades, väites näiteks, justkui ta oleks kirjutanud arvukalt teisi raamatuid ja tsiteerides neid.

Pseudo-Dionysios üritas leida kompromissi monofüsiitluse ja ortodoksse õpetuse vahele. Ta on mõjutatud ka uusplatonismist, eriti Proklose poolt, mis tõestab, et ta tegutses 5. sajandil või hiljem. Mõjusid on veel Aleksandria Kleemensilt, Kapadookia kirikuisadelt, Origeneselt ja teistelt.

Tema kirjutised tulid avalikkuse ette esimest korda 5. sajandil, mil monofüsiidid kasutasid neid oma argumentide kaitseks. Vähehaaval võtsid need omaks ka teised teoloogid. Keskajal olid ta teosed väga populaarsed. Renessansiajal hakati ta teoste autentsuses kahtlema.

Eesti keeles ilmus Pseudo-Dionysios Areopagita teos "Müstilisest teoloogiast Timotheosele" ("De mystica theologia") 1994. aastal ajakirjas Akadeemia Marju Lepajõe tõlkes.

Teoseid

• "De caelestica hierarchica" ("Taevalikust hierarhiast")
• "De ecclesiastica hierarchica" ("Kiriklikust hierarhiast")
• "De divinis nominibus" ("Jumala nimedest")
• "De mystica theologia" ("Müstilisest teoloogiast")

Kreeka keeles:

• Περί της ουρανίου ιεραρχίας
• Περί της εκκλησιαστικής ιεραρχίας
• Περί Θείων Ονομάτων
• Περί μυστικής θεολογίας

Välislingid

• Pseudo-Dionysios Areopagita "Müstilisest teoloogiast Timotheosele", tlk Marju Lepajõe, Akadeemia 10/1994, DIGAR