Psühhosotsiaalsed ohutegurid

Psühhosotsiaalsed ohutegurid on psühholoogilist ja sotsiaalset laadi töökeskkonna ohutegurid.

Need on näiteks õnnetus- või vägivallaoht töö juures, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi.

Eestis on psühhosotsiaalsete ohutegurite määratlemine uus nähtus (lisati töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse 2019. aastal), kuid mujal maailmas on nendele tähelepanu pööratud juba aastakümneid. Esimese täpsema definitsiooni psühhosotsiaalsetele ohuteguritele andis Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) töötervishoiu komitee 1984. aastal, tuginedes kahekümne aasta vältel tehtud uuringutele.

Komitee raporti kohaselt ilmnevad psühhosotsiaalsed ohutegurid töökeskkonna ja inimtegurite omavahelises koostoimes, mis võivad mõjutada töötajate tervist, töötulemust ja tööga rahulolu. Töökeskkond hõlmab füüsilist töötamiskohta, töö sisu ja töökorraldust. Inimtegurid on töötajate võimekus, vajadused, ootused, kultuur ja isiklik elu. Inimfaktorid võivad ajas muutuda, peegeldades kohanemist teiste mõjuritega. Negatiivne vastastikmõju võib viia tööga rahulolematuse ja töötulemuste languseni. Pikemaajaline negatiivne vastastikmõju võib viia emotsionaalse häirituse, käitumisprobleemide ning biokeemiliste ja neurohormonaalsete muutusteni, mis suurendavad riski vaimse või füüsilise haiguse tekkeks.

Tervisele mõjub soodsalt tasakaal töökeskkonna ja inimlike tegurite vahel. Peamiselt on psühhosotsiaalsete ohuteguritena kirjeldatud võimetele mittevastavat tööd, liiga suurt töökoormust, juhtimisvigu, konflikte töökaaslastega, madalat töötasu, turvalisuse puudumist töösuhetes, vahetustega tööd ja füüsilist ohtu.