Psühholoogiline teater

Psühholoogiline teater (ka illusoorne teater või psühholoogilis-realistlik teater) on 19. ja 20. sajandi vahetusel kujunenud teatrilaad.

Selle peamine eesmärk on tuua lavale fiktsionaalne reaalsus ehk reaalsuse illusioon.  Selle põhiline alus on vene näitleja, lavastaja, teatrijuhi ja teatriteoreetiku Konstantin Stanislavski loodud süsteem (Stanislavski süsteem).

Ajalugu

Realism kui kunstivool tekkis 19. sajandi keskel. Mõnikümmend aastat hiljem hakkas välja kujunema realistlik teater. Kuna muutused toimusid ajapikku, pole neid võimalik täpselt dateerida. Realism jõudis teatrisse 1870. aastatel. Seda seostatakse peamiselt norra näitekirjaniku Hendrik Ibseni näidendite lavastamisega üle euroopa ning sellega, et realistliku kunsti suurkuju ja peamisi eestvedajaid Gustave Courbet jõudis Pariisi kunstiellu aastal 1850. Muutused nii kunstis kui teatris olid üldiselt sarnased: hakati kujutama päriselu ja väljendama ideid otse ja ilustamata.

Lisaks Henrik Ibsenile muutus tähtsaks autoriks ka vene näitekirjanik Anton Tšehhov.

19.–20. sajandi vahetusel ei domineerinud enam värssdraama ja sellega algas realistliku draama pealetung. Muutusid ka lava, dekoratsioonid, kostüümid ja valgustus: tüüp dekoratsioonide ja kostüümide asemel, mida kasutati lavastusest lavastusse, püüti teha igale lavastusele originaal kujundus ja -kostüümid, mis pidid olema võimalikult tõepärased. Saale hakati pimendama, et tuua lavale rohkem tähelepanu ja luua seega parem reaalsuse illusioon. See revolutsioon nõudis ka uut tüüpi näitlemistehnikat, loomulikumat ja vaoshoitumat – päris elule sarnasemat. Seda näitlemistehnikat hakkas arendama Konstantin Stanislavski oma süsteemiga. Koos realistliku teatriga sündis ka psühholoogilise realismi traditsioon, mis eeldas tegelaste siseelu sügavamat analüüsimist ning ka alateadlikute valikute pinnale toomist.

Tähtsaks elemendiks psühholoogilis-realistliku teatri tekkimisel oli ka Stanislavski ja Vladimir Nemirovitš-Dantšenko asutatud Moskva Kunstiteater. Selle teatri asutasid mehed pärast 18-tunnist arutelu, kus otsustati, et teater vajab revolutsiooni.

Stanislavski süsteem

Konstantin Stanislavski süsteem on eelkõige näitlemistehnika ja süstemaatiline lähenemine näitlejate koolitamisele. Süsteemi võib nimetada kogemise kunstiks. See tähendab, et näitleja mõtestab laval oma tegevuse “seestpoolt väljapoole” läbi motivatsiooni, eesmärgi ja ülesande kaudu. Ta lähtub seejuures oma enda emotsionaalsest mälust ja varasemast kogemust. Tegemist on tegevusliku analüüsi meetodiga.

Eesti näitleja ja lavastaja Elmo Nüganen selgitas ETV saates “MI” Stanislavski süsteemi lühidalt järgnevalt: näitleja ei lähe lavale näitama tegelast, keda ta kehastab, vaid ta muutub ise selleks. Ta peab süsteemi järgi ka mõtlema nagu karakter, keda ta kehastab.

Tänu Stanislavski kirjutiste arvukatele tõlgetele ja sellele, et tema õpilased kannavad ta õpetust edasi,  on tema meetod saanud maailmas väga populaarseks. (“Konstantin Stanislavski”) Eesti Teatriliidu lehel seisab, et Stanislavski teos “Näitleja töö endaga” on ligi sajandi jooksul olnud näitlejate professionaalse ettevalmistuse aabits ning seda mitte ainult Ida-Euroopa kultuuriruumis, vaid palju laiemalt, kõige rohkem ehk isegi Põhja-Ameerikas.

Stanislavski süsteemi juhtmõte on rolli inimvaimu elu loomine ja selle elu edasiandmine laval kunstilises vormis.

Psühholoogilis-realistlik teater Eestis

Psühholoogilis-realistliku teatri esimesteks katsetusteks Eestis võib pidada 1910. aastaid, kui Vanemuise teatri juhiks saanud Karl Menning hakkas laval taotlema realismi ning mängukavva võeti seda teatrilaadi suuresti mõjutanud näitekirjanike realistlike näidendeid. Karl Menning püüdis näidendite lavastamisel tekitada “psühholoogilise eestistamise” protsessi, ta kohandas näidendid eestlaste psühholoogiale ning eelistas kutselistele näitlejatele stampideta harrastusnäitlejaid, nagu tegi ka tema õpetaja, saksa lavastaja Max Reinhardt. Seetõttu mõjusid Menningu lavastused publikule kuivalt ning kukkusid seega teatris läbi. Sellega võib läbikukkunuks lugeda ka tolleaegse psühholoogilise-realismi Eesti teatris. Tundub, et enne teise maailmasõja lõppu ei jõutudki Eestis päris psühholoogilis-realistliku teatritraditsioonini.

Psühholoogilise realismi ja Stanislavski süsteemi maaletooja Eestis on näitleja, lavastaja ja teatripedagoog Voldemar Panso, kes tõi Stanislavski süsteemi Eestisse pärast GITIS-e lõpetamist Moskvas 1955. aastal. Tema pärandiks võib lugeda ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli, kus on koolitatud ja koolitatakse ka praegu enamik Eesti kutselistest näitlejatest, lavastajatest ja dramaturgidest. Kooli teatriõppe põhifookus on siiani narratiivil põhinev psühholoogiline teater, kuid nüüd liigutakse sellest õppe käigus edasi ka alternatiivsemate teatrivormide poole.

Segadus psühholoogilise teatri definitsiooni üle

2023. aastal on tekkinud psühholoogilise teatri mõiste defineerimise üle teatav segadus.

Dramaturg Eero Epner kirjutab artiklis “Psühholoogiline teater – eikusagil või kõikjal?”, et psühholoogilisus ei tähenda ei elus ega teatris automaatselt realismi, kuigi seda on hetkel niimoodi mõistetud. Selle kohta on ta kirjutanud järgnevalt: “Täpsemalt: oletan, et Eestis käsitletakse psühholoogilist teatrit kui ühest kindlast teatritraditsioonist võrsunud vormi, kus kesksel kohal polegi niivõrd psühholoogilised impulsid ja nende avaldumised, vaid näitleja ja lugu.” Ta väidab, et psühholoogilisust võib leida ka kaasaegses etenduskunstis ning avangardsemates, alternatiivsemates teatrivormides, mis ei taotle reaalsuse illusiooni. Epner väljendab kriitikat praeguse Eesti psühholoogilis-realistliku teatri üle. Ta mõtiskleb, et kas see teatriharu, mida riigiteatrid Eestis peamiselt viljelevad, on vajunud mugavustsooni.

Sarnast kriitikat on väljendanud ka Madis Kolk oma artiklis “Psühholoogiline realism kui uus poliitiline teater?”. Ta kirjutab seal järgnevalt: “Iseküsimus on, kas see, mis meie peavooluteatris 1990. aastatel tooni andis või tänaseni annab, on psühholoogiline realism selle parimas tähenduses või on lavaline olmerealism pigem Stanislavski pärandi osaline ja ühekülgne mugavusrakendus.”