Henrik (Taani prints)
Tema Kuninglik Kõrgus prints Henrik, endise nimega Henri-Marie-Jean André de Laborde de Monpezat, Laborde de Monpezat' krahv1 (11. juuni 1934 – 13. veebruar 2018) oli Taani kuninganna Margrethe II abikaasa.
Henri de Laborde de Monpezat sündis Talence'is Prantsusmaal 11. juunil 1934 krahv1 André de Laborde de Monpezat (1907–1998) ja tema abikaasa Renée Dursenot (1908–2001) pojana. Esimesed viis eluaastat elas Henri Prantsusmaa Indohiinas (praegune Vietnam), kus ta isa juhatas perefirmat. Elanud vahepeal Prantsusmaal, naasis ta 1950 Hanoisse ja lõpetas seal 1952 prantsuskeelse keskkooli. 1952–1957 õppis ta samaaegselt Sorbonne'i ülikoolis õigusteadust ja politoloogiat ning École Nationale des Langues Orientales'is hiina ja vietnami keelt. 1957 õppis ta Hongkongis ja 1958 Saigonis.
Pärast sõjaväeteenistust Alžeeria sõjas 1959–1962 asus ta tööle Prantsusmaa välisministeeriumis, ning 1963–1967 töötas Londoni saatkonnas sekretärina.
Prints Henrik abiellus tollase troonipärija Margrethega 10. juunil 1967 Kopenhaagenis ning pärast abiellumist muudeti tema nimi taanipäraselt Henrikuks. Abielupaaril on pojad Frederik (1968) ja Joachim (1969) ning neli lapselast.
Prints Henriku emakeel oli prantsuse keel, kuid kohe pärast abiellumist õppis ta selgeks taani keele. Ta rääkis vabalt ka inglise, hiina ja vietnami keelt.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Prints Henrik tõlkis taani keelde mitu raamatut ja kirjutas raamatuid ka ise, näiteks:
- 1981. aastal H. M. Vejebergi varjunime all tõlkis ta koos kuningannaga taani keelde Simone de Beauvoir'i raamatu "Tous les hommes sont mortales" (Kõik mehed on surnud).
- "Chemin faisant",1982, prantsuse luule kogumik.
- "Destin oblige", 1996, tema memuaarid Taani printsina.
- "Ikke Altid Gåselever", 1999, valik printsi lemmikretsepte.
- "Cantabile", 2000, luulekogu.
- "Les escargots de Marie Lanceline", 2003.
Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]1Laborde de Monzepat' perekond kasutab krahvitiitlit, ehkki nende õigus sellele on küsitav: Pierre-Marie Diudonnat' "Encyclopédie de la fausse noblesse et de la noblesse d'apparance" kirjutab, et Jean de Laborde tõsteti aadliseisusse 1655. aastal tingimusel, et temast saab aadlik Béarni provintsis, kus asusid tema maad. Seda tingimust pole aga täidetud ning Laborde'i nõudmistest keelduti 1703. ja 1707. aastal. Kuigi perekond kasutab tiitlit, on võimalik, et prints ise sai veast teada alles kihlumisel, kui selle avastasid tema suguvõsa uurinud genealoogid. "Destin oblige" tunnistab ebaedukat aadliseisusse tõstmist.