Postindustriaalne ühiskond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Postindustriaalne ühiskond tekkis tootmispõhise ühiskonnakorralduse üleminekul teenustepõhiseks. Postindustrialiseerumine on järgmine arenguetapp industriaalühiskonnale, mille ilminguid oli esimestena näha Ameerika Ühendriikides, Jaapanis ja Lääne-Euroopas. [1]

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduses toimub tootmissektori osatähtsuse vähenemine ja teenindava sektori tähtsuse tõus. Teadmisi hinnatakse kapitalina, mida tasustatakse hästi. Majanduskasvu nähakse uutes ideedes ja tehnoloogiates, mis aitavad ära hoida keskkonnaõnnetusi ja ulatuslikke voolukatkestusi. Automatiseerumise ja globaliseerumise käigus asendatakse lihttöölised professionaalidega – nagu näiteks insenerid, doktorid ja pankurid. Selleks pannakse ka rohkem rõhku ülikoolidele, kes vastavaid spetsialiste koolitavad. Otsene tootmine viiakse kulude kokkuhoiuks arengumaadesse. [2]

Lisaks majandusele toimuvad muutused ka ühiskonna väärtustes ja normides. Tootmise viimine arengumaadesse mõjutab inimeste suhtumist nii välismaalastesse kui ka immigrantidesse. Samas paljud varem tootmissektoris töötanud töölised võivad silmisi seista probleemiga, et neil pole ühiskonnas enam kindlat rolli.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena kasutas mõistet "postindustriaalne" Daniel Bell 1973. aastal oma raamatus "The Coming of Post-Industrial Society: A Venture in Social Forecasting", mis kirjeldab mitmeid antud ühiskonna funktsioone. [3]

Viimasel ajal on termin muutunud laialt kasutatavaks, mida on kasutanud nii reklaamitöötaja Seth Godin, avaliku korra PhD Keith Boeckelman, sotsioloogid Neil Fligstein ja Ofer Sharone. President Bill Clinton kasutas terminit Hiina arengut käsitledes nõupidamisel Shanghais 1998. aastal.

Teadmiste hindamine[muuda | muuda lähteteksti]

Postindustriaalne ühiskonnas on teadmised on võim ja tehnoloogia instrument. Teadmiste olulisuse kasvule viitas Daniel Bell oma eeldustes tööhõive arenemises. Ta väitis, et tööhõive tertsiaarsektoris kasvab kiiremini kui primaar- ja sekundaarsektoris. Eesõigus langeb kvaternaarse sektori kätte. Kuna tertsiaar- ja kvaternaarsektor on peamiselt teadmiste põhised, siis sellega kaasneb hariduse restruktureerimine. Sellega kaasneb ülikoolide ja uurimisasutuste tähtsuse kasv.[4]

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Toimunud muutused tootva- ja teenindava sektori vahel postindustriaalses ühiskonnas viis tootmise ümberpaiknemiseni. Tihti just industriaalsetesse majandussüsteemidesse, tänu millele on tekkinud teadlaste grupp, kes on veendumusel, et teenused ei ole mitte ainult industrialiseeritud vaid väga otseses sõltuvuses tööstuse kasvuga. Sellega on loodud illusioon, et postindustriaalne ühiskond on tugevalt teenustepõhine, kuigi tegelikult on tihedalt seotud industriaalse ühiskonnakorraldusega riikidega, kuhu on tootmine üle viidud. Kuigi tööstused paiknevad väljaspool postindustriaalset ühiskonda ei saa unustada tööstuste sotsioloogilist mõju.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robert C. Robinson. Postindustrial society, Encyclopedia Britannica, 2014
  2. Robert C. Robinson. Postindustrial society, Encyclopedia Britannica, 2014
  3. Bell, Daniel. The Coming of Post-Industrial Society. New York: Harper Colophon Books, 1974.
  4. Targ, Harry R. "Global Dominance and Dependence, Post-Industrialism, and International Relations Theory: A Review." International Studies Quarterly. 20. 3 1976