Postfordism

Allikas: Vikipeedia

Postfordism (ehk paindlikkus) on maailmas domineeriv tootmise süsteem, mis kujunes 1970-ndate lõpus enamikus tööstusriikides. Postfordism koosneb majanduslikkust tootmisest, tarbimisest ja nende vahelistest sotsiaal-majanduslikest nähtustest. Postfordism on välja kujunenud fordismist.

Postfordismi iseloomustavad järgmised tunnused:[1]

  • mõeldud väike partii tootmiseks;
  • mastaabisäästlikkus;
  • spetsiaalsed tooted ja töökohad;
  • uus infotehnoloogia;
  • rõhu asetsus on peamiselt tarbijate tüüpidel (fordismi ajal rõhutati sotsiaalseid klasse);
  • teenindus ja kontoritöötajad muutuvad tähtsaks;
  • tööjõu feminiseerumine.

Fordismist postfordismiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postfordism tõi tarbimisse ja tootmisse uued vaated. Üleminek fordismilt postfordismile on üleminek masstootmiselt paindlikumale tootmisele. Fordism on mõjutanud tugevalt sotsiaalset ja kultuurilist elu. Olulised muutused toimusid valitsuse, tootmise ja tarbimise suhetes. Enam ei olnud lihtsalt ühte sorti toodet, vaid neid oli palju ning see andis inimestele võimu esitleda ennast läbi toodete. Spetsialiseerumine tootmises ja tarbimises tõi kaasa muutusi turunduses, organisatsioonilistes struktuurides ja poliitikas, mis edasi mõjutasid ja peegeldasid ühiskondlikku muutust.

Postfordismi teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postfordismi saab kohandada ka laiemas kontekstis kirjeldamaks kogu sotsiaalsete protsesside süsteemi, mis toimuvad tänapäeval. Kuna post- fordism kirjeldab maailma nagu see on tänapäeval, siis on erinevatel teadlastel erinevad seisukohad selle vormist ja tähendusest. Post-fordismi teooria areneb koguaeg edasi ning selle arengu tagajärjel on tekkinud kolm erinevat koolkonda: paindlik spetsialiseerumise, Neo-Schumpeterianismi ja korraldumise teooriad.

Paindliku spetsialiseerumise teooria (tuntud kui ka Neo Smithi lähenemine)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paindliku spetsialiseerumise pooldajad usuvad, et kõige olulisemaks muutuseks rahvusvahelises majanduses tõi 1970-ndatel aastatel ettevõtete otsus, kus loobuti masstootmisest. Masstootmisest loobumine tõi kaasa ettevõtete paindliku spetsialiseerumise. See sai võimalikuks tänu järgmistele faktoritele: 1973. aasta naftašokk; konkurentsi kasv välisturgudel, mille ajendiks oli globaliseerumine (eriti Kagu-Aasias); II maalimasõja järgse buumi lõpp; masstootmise süsteemi muutus kõikjal sarnasemaks, sest erastamine kasvas suurel kiirusel (tööjaotuse muutus konkurentsivõimetuks ning kaubad muutusid odavaks).

Selle asemel, et toota üldisi kaupu, leidsid ettevõtted, et palju kasulikum on toota erinevatele sihtgruppidele ning keskenduti tarbijate maitsele ja moe tunnetusele. Turukapriisidega toimetulekuks ei tohi ettevõtted investeerida tohutuid summasid masstoodangusse, mille tulemuseks on üks ainus toode. Tuleb rajada hoopis intelligentsed töösüsteemid ja paindlikud masinad, mis tuleksid sellega toime. Paindliku tootmise algne tehnoloogia oli seotud programmjuhtimisega , mis töötati välja 1950. aastal USA-s, kuid see asendati arvprogrammjuhtimisega, mis töötati välja Jaapanis.[2] Arvuti areng oli väga oluline paindliku spetsialiseerumise tehnoloogiale. Arvuti võib muuta kaupade omadust, kuid see võib ka analüüsida tarnete ja toodetavate kaupade hetkelise nõudluse andmeid.[3] Sellised tehnoloogilised muudatused tegid kohandumise lihtsaks ja odavaks (muutes väiksemalt spetsialiseerunud ettevõtted majanduslikult otstarbekaks). Töös muutusid paindlikkus ja oskused oluliseks. Tööjõud jaguneb tuumaks ja äärealaks.[4] Tööjõu tuumaks on oskuste paindlikkus ja äärealaks on aja paindlikkus. Spetsialiseerunud kaupade tootmine sai võimalikuks tööjõu tuuma töötajate paindlikkusest, mitmekülgsetest oskustest ja teadmistest ning ka masinate tõttu. Modernne tootmine õigel ajal on üks näide paindlikust lähenemisest tootmises.

Tootmisstruktuur muutus ka sektori tasandil. Tootmisprotsess muutus killustatuks ning erinevad ettevõtted said spetsialiseeruda oma eri teadmiste ja oskuste põhjal.

Tõestuseks selle teooria spetsialiseerumisele toovad pooldajad välja, et Marshalliani tööstuspiirkonna ja integreeritud ettevõtete klastrid, mis on arenenud sellistesse paikadesse nagu Silicon Valley, Jüütimaal, Smålandis ning mitmel pool Itaalias.

Neo-Schumpeterianismi teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neo-Schumpeterianismi lähenemine postfordismile põhineb Kondratjevi lainete teoorial (tuntud kui ka supertsüklid, pikad lained ja K-lained). Teooria põhineb „tehnoloogilise-majanduslikkuse paradigmal“ (Perez), mis iseloomustab igat pikka lainet. Fordismi peetakse Kondartjevi neljandaks laineks (1940–1985), kus domineerisid teaduslik- ja tehnoloogiline revolutsioon. Seega on postfordism Kondartjevi viies laine (1985–2015), kus domineerivad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Märkimisväärsed Neo-Schumpeteri mõtlejate hulka loetakse Carlota Perez ja Christopher Freeman, samuti ka Michael Storper ja Richard Walker.

Regulationism - korraldamise teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korraldamise lähenemine (tuntud kui ka Neo-Marksistlik kui ka Prantsuse korraldamise koolkond) oli suunatud paradoksi lahendamisele, kus kapitalismil on kalduvus kriisile, muutustele ja ebastabiilsusele ning samas on tal võime stabiliseerida institutsioone oma reeglite ja normide abil. See teooria põhineb kahel põhimõistel. Esimene on „valitsuse akumulatsioon“, mis viitab tootmise ja tarbimise süsteemidele nagu need toimivad fordismis ja postfordismis. Teiseks põhimõisteks on „mudeli reguleerimine“, mis viitab ühiskonna kirjutamata ja kirjutatud seadustele ning kontrollivad ja määravad „valitsuse akumulatsioon“-i vormi.

Vastavalt korraldamise teooriale jõuab iga „valitsuse akumulatsioon“ sellisesse kriisipunkti, kus „mudeli reguleerimine“ ei suuda seda enam toetada. Selle tulemusena on ühiskond sunnitud leidma uued normid ja reeglid, mis moodustavad uue „mudeli reguleerimise“ vormi. Selle tagajärjel moodustub uus „ valitsuse akumulatsioon“ i vorm. Korraldamise teooria pooldajate hulka loetakse ka Michel Aglietta, Robert Boyer, Bob Jessop, ja Alain Lipietz.[5]

Postfordismi näited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalias, mis on jaotatud kolmeks piirkonnaks, on üks peamisi näiteid postfordismi spetsialiseerunud tootmisest Itaalia nn kolmas piirkond. Esimeseks Itaalia piirkonnaks loetakse neid piirkondi, kus toimub suur masstootmine - Milan Turin ja Genoa. Teist Itaalia piirkonda kirjeldatakse kui väljaarenemata Lõunat. 1970-1980ndatel aastatel arenesid riigi kesk- ja kirdepiirkonnas väikeste ettevõtete klastrid ja töötoad, mis hakkasid kuuluma kolmandasse piirkonda. Veel loetakse Itaalia kolmanda piirkonna hulka ka Toscana, Umbria, Marche, Emilia-Romagna, Veneto, Friuli ja Trentino-Alto Adige/Südtirol. Iga regioon on spetsialiseerunud vahemaast olenevalt kindlale tootele. Kindla toote tõttu spetsialiseerumisel oli töökojades tavaliselt 5-50 töötajat ning tihtipeale alla 10 töötaja. Kindla tootevalikule igas piirkonnas kajastub postfordismi üleminekut laiauaulatuslikule säästmisele. Kolmanda piirkonna töökojad olid tuntud kõrgkvaliteetsete toodete ning ka kvalifitseeritud ja hästi tasustatud töötajate poolest. Töökojad olid põhiliselt orienteerunud disainile ning olid multidistsiplinaarsed. Nende koostöö hõlmas nii disainereid, insenere kui ka töötajaid.[6]

Jaapan[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja järgses Jaapanis toimusid mitmed muudatused tootmises, mille tulemuseks arenes välja postfordismiline tootmine. Esmalt muutusid ettevõtete struktuurid, sealhulgas asendati sõltumatud ametiühingud professionaalse juhtimisega, mis põhines ettevõtetepõhise liiduga. Arengu tuumaks olid alaliste mitmekülgsete oskustega meestöötajad ja äärealade arengu tuumaks olid treenimata ajutise ja osalise tööajaga töötajad, kes olid peamiselt naised. Teiseks oli Jaapan pärast II maailmasõda mõnevõrra isoleeritud teistest ning tekkisid impordi barjäärid ja välisinvesteeringute piirangud. Selle tulemusena hakkas Jaapan eksperimenteerima tootmistehnikaga. Kolmandaks kui sissetoodav tehnoloogia muutus taas kättesaadavaks, siis hakkas Jaapan seda parandama ja uuendama. Enamus tehnoloogia parandused tulenesid kohandamistest kohalike oludega. Neljandaks keskenduti väikeste partiide tootmisvajadusele ja tootmisliinide kiiret kohandumist vastavalt nõudlusele väikesel turul, kus konkureerisid palju erinevad tooted. Konkurents ei põhinenud enam hinnal vaid selle põhjal kuidas toode eristus teistest fabrikaatidest. Selle tulemusena muutus eriti erinevates firmades tootmine vähem standardiseerituks ja rohkem spetsialiseerituks. Viiendaks loodi pikaajalised varud ja allhangete võrgud, mis vastandusid vertikaalselt integreeritud Ameerikalikkude Fordi tehastes. Kuuendaks tekkis vajadus taskukohaste ja mitmeotstarbeliste masinate järele, sest väikesed ja keskmise suurusega tehased tootsid laias valikus tooteid. Vastukaaluks kulukatele ja spetsialiseerunud tootmisseadmetele Ameerikas Fordi tehastes. Jaapanis tõi paindlik tootmine märkimisväärselt edu tehnoloogiale ja oli eriti kasulik väikestele ettevõtetele, sest nad said oma tootmiskulusid vähendada selle tõttu. Selle kõige tulemusena muutus Jaapan kõige enam roboteid ja arvprogrammjuhtimise kasutatavaks riigiks.[7] Aja jooksul muutsid need kuus muutust Jaapani tootmise institutsionaliseerituks.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa kriitikuid ei usu, et postfordism eksisteerib ning ta eksib rängalt fordismi revolutsiooni iseloomu vastu. See tähendab seda, et fordism ei ole kriisis, vaid ta on pidevas arengus ja teeb seda ka edaspidi.[8] Vähesed kriitikud usuvad, et postfordism eksisteerib ning kui ta seda teeb siis vaid koos fordismiga. Koos eksisteerimine näeb välja nii, et autotööstus on kombineeritud fordismi ja post-fordismiga strateegiatega.[9] Kasutades tootmises nii masstootmist kui ka paindlikku spetsialiseerumist. Fordismi edasiseks arenguks võttis Henry Ford kasutusele paindlikkuse masstootmises. Postfordismi pooldajad märgivad, et kriitika mis keskendub peamiselt paindlikule spetsialiseerumisele, eirab täielikult post-fordismiga kaasnevaid muudatusi teistes eluvaldkondades. Postfordismi uurides ei saa paindlikku spetsialiseerumist eraldi vaadelda. Teine post-fordismile suunatud kriitika põhineb sellele, et postfordism sõltub liiga palju näidetest Jaapanist ja III Itaaliast. Osad kriitikud usuvad, et Jaapan ei kuulu fordismi ega ka postfordismi alla, vaid et masstootmine ja vertikaalne disintegratsioon käivad käsikäes.[10] Teised väidavad jällegi, et Itaalia väikeettevõtted ei arenenud iseseisvalt, vaid suured Fordi ettevõtted kitsendasid väikeste ettevõtete madala lisaväärtusega tööd, mille tulemuseks on vertikaalne disintegratsioon. Muu kriitika väidab, et paindlik spetsialiseerumine ei toimi ühelgi skaalal ning väiksed ettevõtted on alati eksisteerinud masstootmise kõrval.[11]Üks peamamistest kriitikatest väidab, et inimene on liialt seotud sellega, et otsustada või mitte selle üle, kas tõesti on olemas uus tootmissüsteem.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hall, S. (1988) Brave new world. marxism today, lk 24.
  2. Nilges 2008:
  3. Milani 2000: 33-35
  4. Kumar 1995: 43
  5. Nilges 2008:
  6. Kumar 1995: 37-39
  7. Bernard 2000: 154-156
  8. Kumar 1995: 60
  9. Kiely 1998: 109
  10. Kumar 1995: 58-65
  11. Kiely 1998: 101
  12. Kumar 1995: 168

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Amin, Ash (1994). Post-fordism: A Reader. Blackwell Publishing. ISBN 0-631-18857-6. 
  • Baca, George (2004) "Legends of Fordism: Between Myth, History, and Foregone Conclusions," Social Analysis,48(3): 169-178.
  • Jessop, Bob (1995). The Regulation Approach, Governance and Post-fordism, Economy and Society. Blackwell Publishing. ISBN 0-631-18857-6. 
  • Alain Lipietz (spring 1997). "The Post Fordist World: Labor Relations, International Hierarchy and Global Ecology". Review of International Political Economy: 1–41. 
  • Kumar, Krishan (1995). N. From Post-Industrial to Post-Modern Society: New Theories of the Contemporary World. Blackwell Publishing.. ISBN 0631185593. 
  • Ray Kiely (spring 1998). "Globalization, Post-Fordism and the Contemporary Context of Development". International Sociology 13 (1): 95–111. doi:10.1177/026858098013001008. 
  • Milani, Brian (2000). Designing the Green Economy: The Postindustrial Alternative to Corporate Globalization.. Rowman and Littlefield. ISBN 084769190X. 
  • Bernard, Mitchell (2000). "Post-Fordism and Global Restructuring", in Stubbs, Richard, and Geoffrey R.D. Underhill: Political Economy and the Changing Global Order.. Oxford University Press Canada. 
  • Nilges, Mathias (2008). "The Anti-Anti-Oedipus: Representing Post-Fordist Subjectivity", Mediations Journal..