Postfordism

Allikas: Vikipeedia

Postfordism (ehk paindlikkus) on maailmas domineeriv tootmise süsteem, mis kujunes 1970. aastate lõpus välja enamikus tööstusriikides. Postfordism koosneb majanduslikust tootmisest, tarbimisest ja nende vahelistest sotsiaal-majanduslikest nähtustest. Postfordism on välja kujunenud fordismist.

Postfordismi iseloomustavad järgmised tunnused:[1]

  • mõeldud väikepartiide tootmiseks;
  • mastaabisäästlikkus;
  • spetsiaalsed tooted ja töökohad;
  • uus infotehnoloogia;
  • rõhuasetus on peamiselt tarbijatüüpidel (fordismi ajal rõhutati sotsiaalseid klasse);
  • teenindus ja kontoritöötajad muutuvad tähtsaks;
  • tööjõud feminiseerub.

Fordismist postfordismiks[muuda | muuda lähteteksti]

Postfordism tõi tarbimisse ja tootmisse uued vaated. Üleminek fordismilt postfordismile on üleminek masstootmiselt paindlikumale tootmisele. Fordism on mõjutanud tugevalt sotsiaalset ja kultuurilist elu. Olulised muutused toimusid valitsuse, tootmise ja tarbimise suhetes. Enam ei olnud lihtsalt ühte liiki toodet, vaid tooteid oli palju ja see andis inimestele võimu esitleda ennast läbi toodete. Spetsialiseerumine tootmises ja tarbimises tõi kaasa muutusi turunduses, organisatsioonilistes struktuurides ja poliitikas, mis edasi mõjutasid ja peegeldasid ühiskondlikku muutust.

Postfordismi teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Postfordismi saab kohaldada ka laiemas kontekstis, et kirjeldada kõigi tänapäeval toimivate sotsiaalsete protsesside süsteemi. Kuna postfordism kirjeldab maailma nii, nagu see on tänapäeval, siis on erinevatel teadlastel selle vormist ja tähendusest erinevad seisukohad. Postfordismi teooria areneb kogu aeg edasi ja selle arengu tagajärjel on tekkinud kolm koolkonda: paindlik spetsialiseerumise, Neo-Schumpeterianismi ja korraldumise teooriad.

Paindliku spetsialiseerumise teooria (ehk Neo Smithi lähenemine)[muuda | muuda lähteteksti]

Paindliku spetsialiseerumise pooldajad usuvad, et kõige olulisemaks muutuseks rahvusvahelises majanduses oli 1970. aastatel ettevõtete otsus, millega loobuti masstootmisest. Masstootmisest loobumine tõi kaasa ettevõtete paindliku spetsialiseerumise. See sai võimalikuks tänu järgmistele teguritele: 1973. aasta naftašokk; konkurentsi kasv välisturgudel, mille ajendiks oli globaliseerumine (eriti Kagu-Aasias); II maailmasõja järgse buumi lõpp; masstootmise süsteem muutus kõikjal sarnasemaks, sest erastamine kasvas kiiresti (tööjaotus muutus konkurentsivõimetuks ja kaubad odavnesid).

Selle asemel, et toota üldisi kaupu, leidsid ettevõtted, et palju kasulikum on toota erinevatele sihtrühmadele, ning keskenduti tarbijate maitsele ja moetunnetusele. Turukapriisidega toimetulekuks ei tohi ettevõtted investeerida tohutuid summasid masstoodangusse, mille tulemuseks on üksainus toode. Tuleb rajada hoopis intelligentsed töösüsteemid ja paindlikud masinad, mis tuleksid sellega toime. Paindliku tootmise algne tehnoloogia oli seotud programmjuhtimisega, mis töötati välja 1950. aastal USA-s, kuid see asendati arvprogrammjuhtimisega, mis töötati välja Jaapanis.[2] Arvuti areng oli väga oluline paindliku spetsialiseerumise tehnoloogiale. Arvuti võib muuta kaupade omadusi, kuid see võib ka analüüsida tarnete ja toodetavate kaupade hetkenõudluse andmeid.[3] Sellised tehnoloogilised muudatused tegid kohandumise lihtsaks ja odavaks (muutes väiksemalt spetsialiseerunud ettevõtted majanduslikult otstarbekaks). Töös muutusid oluliseks paindlikkus ja oskused. Tööjõud jaguneb tuumaks ja äärealaks.[4] Tööjõu tuumaks on oskuste paindlikkus ja äärealaks on aja paindlikkus. Spetsialiseerunud kaupade tootmine sai võimalikuks tööjõu tuuma töötajate paindlikkusest, mitmekülgsetest oskustest ja teadmistest ning ka masinate tõttu. Modernne tootmine õigel ajal on üks näide paindlikust lähenemisest tootmises.

Tootmisstruktuur muutus ka sektori tasandil. Tootmisprotsess muutus killustatuks, ettevõtted said spetsialiseeruda oma eri teadmiste ja oskuste põhjal.

Tõestuseks selle teooria spetsialiseerumisele toovad pooldajad välja, et Marshalliani tööstuspiirkonna ja integreeritud ettevõtete klastrid, mis on arenenud välja sellistes paikades nagu Silicon Valley, Jüütimaa ja Småland ning mitmel pool Itaalias.

Neo-Schumpeterianismi teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Neo-Schumpeterianismi lähenemine postfordismile põhineb Kondratjevi lainete teoorial (tuntud kui ka supertsüklid, pikad lained ja K-lained). Teooria põhineb "tehnoloogilise-majanduslikkuse paradigmal" (Perez), mis iseloomustab igat pikka lainet. Fordismi peetakse Kondartjevi neljandaks laineks (1940–1985), kus domineerisid teaduslik ja tehnoloogiline revolutsioon. Seega on postfordism Kondartjevi viies laine (1985–2015), kus domineerivad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Märkimisväärsete Neo-Schumpeteri mõtlejate hulka loetakse Carlota Perez ja Christopher Freeman ning ka Michael Storper ja Richard Walker.

Regulationism – korraldamise teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Korraldamise lähenemine (tuntud ka neomarksistliku ehk Prantsuse korraldamise koolkonnana) oli suunatud paradoksi lahendamisele, kus kapitalismil on kalduvus kriisile, muutustele ja ebastabiilsusele ning samas on tal võime stabiliseerida institutsioone oma reeglite ja normide abil. See teooria põhineb kahel põhimõistel. Esimene on "valitsuse akumulatsioon", mis viitab tootmise ja tarbimise süsteemidele nagu need toimivad fordismis ja postfordismis. Teiseks põhimõisteks on "mudeli reguleerimine", mis viitab ühiskonna kirjutamata ja kirjutatud seadustele ning kontrollib ja määrab "valitsuse akumulatsiooni" vormi.

Vastavalt korraldamise teooriale jõuab iga "valitsuse akumulatsioon" sellisesse kriisipunkti, kus "mudeli reguleerimine" ei suuda seda enam toetada. Selle tulemusena on ühiskond sunnitud leidma uued normid ja reeglid, mis moodustavad uue "mudeli reguleerimise" vormi. Selle tagajärjel moodustub uus "valitsuse akumulatsiooni" vorm. Korraldamise teooria pooldajate hulka loetakse ka Michel Aglietta, Robert Boyer, Bob Jessop, ja Alain Lipietz.[2]

Postfordismi näited[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalias, mis on jaotatud kolmeks piirkonnaks, on üks peamisi näiteid postfordismi spetsialiseerunud tootmisest Itaalia nn kolmas piirkond. Esimeseks Itaalia piirkonnaks loetakse need piirkonnad, kus toimub suur masstootmine: Milano, Torino ja Genova. Teist Itaalia piirkonda kirjeldatakse kui väljaarenemata Lõunat. 1970.–1980. aastatel arenesid riigi kesk- ja kirdepiirkonnas väikeste ettevõtete klastrid ja töötoad, mis hakkasid kuuluma kolmandasse piirkonda. Veel loetakse Itaalia kolmanda piirkonna hulka Toscana, Umbria, Marche, Emilia-Romagna, Veneto, Friuli ja Trentino-Alto Adige/Südtirol. Iga regioon on spetsialiseerunud vahemaast olenevalt kindlale tootele. Kindla toote tõttu spetsialiseerumisel oli töökodades tavaliselt 5–50 töötajat ja tihti alla 10 töötaja. Kindla tootevalikule igas piirkonnas kajastub postfordismi üleminekut laiauaulatuslikule säästmisele. Kolmanda piirkonna töökojad olid tuntud kõrge kvaliteediga toodete ning ka kvalifitseeritud ja hästi tasustatud töötajate poolest. Töökojad olid põhiliselt orienteerunud disainile ja olid multidistsiplinaarsed. Nende koostöö hõlmas nii disainereid, insenere kui ka reatöötajaid.[5]

Jaapan[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja järgses Jaapanis toimus tootmises muudatusi, mille tagajärjel arenes välja postfordismiline tootmine. Esmalt muutusid ettevõtete struktuur, sealhulgas asendati sõltumatud ametiühingud professionaalse juhtimisega, mis põhines ettevõtetepõhisel liidul. Arengu tuumaks olid alaliste mitmekülgsete oskustega meestöötajad ja äärealade arengu tuumaks olid treenimata ajutise ja osalise tööajaga töötajad, kes olid peamiselt naised. Teiseks oli Jaapan pärast II maailmasõda teistest mõnevõrra isoleeritud ning tekkisid impordibarjäärid ja välisinvesteeringute piirangud. Selle tulemusena hakkas Jaapan eksperimenteerima tootmistehnikaga. Kolmandaks, kui sissetoodav tehnoloogia muutus taas kättesaadavaks, hakkas Jaapan seda täiustama ja uuendama. Enamik tehnoloogiatäiustusi tulenes kohalike oludega kohandamise vajadusest. Neljandaks keskenduti väikeste partiide tootmisvajadusele ja tootmisliinide kiiret kohandumist vastavalt nõudlusele väikesel turul, kus konkureerisid paljud erinevad tooted. Konkurents ei põhinenud enam hinnal, vaid sellel, kuidas üks toode eristus teistest toodetest. Selle tulemusena muutus eriti erinevates firmades tootmine vähem standardiseerituks ja rohkem spetsialiseerituks. Viiendaks loodi pikaajalised varud ja allhankevõrgustikud, mis vastandusid vertikaalselt integreeritutele (nagu ameerikalikes Fordi tehastes). Kuuendaks tekkis vajadus taskukohaste ja mitmeotstarbeliste masinate järele, sest väikesed ja keskmise suurusega tehased tootsid laias valikus tooteid. Vastukaaluks kulukatele ja spetsialiseerunud tootmisseadmetele Ameerikas Fordi tehastes. Jaapanis tõi paindlik tootmine märkimisväärselt edu tehnoloogiale ja oli eriti kasulik väikestele ettevõtetele, sest nii saadi oma tootmiskulusid vähendada. Selle kõige tulemusena muutus Jaapan kõige enam roboteid ja arvprogrammjuhtimist kasutatavaks riigiks.[6] Aja jooksul muutsid need kuus muutust Jaapani tootmise institutsionaliseerituks.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Suur osa kriitikuid ei usu, et postfordism eksisteerib, ning ta eksib rängalt fordismi revolutsiooni iseloomu vastu. See tähendab seda, et fordism ei ole kriisis, vaid on pidevas arengus nüüd ja ka edaspidi.[7] Vähesed kriitikud usuvad, et postfordism eksisteerib ning kui ta seda teeb siis vaid koos fordismiga. Kooseksisteerimine näeb välja nii, et autotööstus on kombineeritud fordismi ja postfordismi strateegiatega.[8] Kasutades tootmises nii masstootmist kui ka paindlikku spetsialiseerumist. Fordismi edasiseks arenguks võttis Henry Ford kasutusele paindlikkuse masstootmises. Postfordismi pooldajad märgivad, et kriitika, mis keskendub peamiselt paindlikule spetsialiseerumisele, eirab täielikult postfordismiga kaasnevaid muudatusi teistes eluvaldkondades. Postfordismi uurides ei saa paindlikku spetsialiseerumist eraldi vaadelda. Teine postfordismile suunatud kriitika põhineb sellel, et postfordism sõltub liiga palju Jaapanist ja III Itaaliast pärit näidetest. Osad kriitikud usuvad, et Jaapan ei kuulu fordismi ega ka postfordismi alla, vaid et masstootmine ja vertikaalne disintegratsioon käivad käsikäes.[9] Teised väidavad, et Itaalia väikeettevõtted ei arenenud iseseisvalt, vaid suured Fordi ettevõtted kitsendasid väikeste ettevõtete madala lisaväärtusega tööd, mille tulemuseks on vertikaalne disintegratsioon. Muu kriitika väidab, et paindlik spetsialiseerumine ei toimi ühelgi skaalal ning väiksed ettevõtted on alati eksisteerinud masstootmise kõrval.[10] Üks peamistest kriitikatest väidab, et inimene on liialt seotud sellega, et otsustada või mitte selle üle, kas tõesti on olemas uus tootmissüsteem.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hall, S. (1988) Brave new world. marxism today, lk 24.
  2. 2,0 2,1 Nilges 2008:
  3. Milani 2000: 33–35
  4. Kumar 1995: 43
  5. Kumar 1995: 37–39
  6. Bernard 2000: 154–156
  7. Kumar 1995: 60
  8. Kiely 1998: 109
  9. Kumar 1995: 58–65
  10. Kiely 1998: 101
  11. Kumar 1995: 168

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Amin, Ash (1994). Post-fordism: A Reader. Blackwell Publishing. ISBN 0-631-18857-6.
  • Baca, George (2004) "Legends of Fordism: Between Myth, History, and Foregone Conclusions," Social Analysis,48(3): 169–178.
  • Jessop, Bob (1995). The Regulation Approach, Governance and Post-fordism, Economy and Society. Blackwell Publishing. ISBN 0-631-18857-6.
  • Alain Lipietz (kevad 1997). "The Post Fordist World: Labor Relations, International Hierarchy and Global Ecology". Review of International Political Economy: 1–41.
  • Kumar, Krishan (1995). N. From Post-Industrial to Post-Modern Society: New Theories of the Contemporary World. Blackwell Publishing. ISBN 0631185593.
  • Ray Kiely (kevad 1998). "Globalization, Post-Fordism and the Contemporary Context of Development". International Sociology. 13 (1): 95–111. DOI:10.1177/026858098013001008.
  • Milani, Brian (2000). Designing the Green Economy: The Postindustrial Alternative to Corporate Globalization. Rowman and Littlefield. ISBN 084769190X.
  • Bernard, Mitchell (2000). "Post-Fordism and Global Restructuring". Stubbs, Richard, and Geoffrey R.D. Underhill (toim). Political Economy and the Changing Global Order. Oxford University Press Canada.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  • Nilges, Mathias (2008). "The Anti-Anti-Oedipus: Representing Post-Fordist Subjectivity". Mediations Journal.