Poliitiline teater

Poliitiline teater (political theatre / political drama) on teatriliik, mis oma vormilt võib olla erinev, kuid sisuliselt tegeleb mingi ühiskondliku probleemi lahkamisega ning esitamisega publikule. (Pesti: 185)

Oma olemuselt on see kiiresti muutuv teatriliik, mis tuleneb seosest ühiskondlike protsessidega. Seda on püütud defineerida mitmete meetodite kaudu erinevate teoreetikute poolt (nt. Erika Fischer-Lichte, Madli Pesti). Samuti on ajas muutunud poliitilise teatri eesmärk. 20. sajandi esimesel poolel oli poliitilise teatri peamisi eesmärke kutsuda rahvast üles ühiskonda muutma (nt. Erwin Piscatori käsitluses) või Nõukogude Liidu ajal vastanduda võimule. 20. sajandi lõpus ja 21. sajandil on selle põhisiht panna publik poliitiliste ja ühiskonnakriitiliste teemade üle mõtlema. (Pesti: 185, 205-206)

Ajalugu

Mõistele pani tänapäevases tähenduses aluse saksa dramaturg, lavastaja ja teatrijuht Erwin Piscator (17.12.1893 - 30.03.1966) 1929. aastal, kes pooldas tugevalt vasakpoolset ideoloogiat ning õhutas rahvast ühiskonna muutmisele. (Pesti: 185)

Tema kolleeg teatripraktik ja -teoreetik Bertolt Brecht (10.02.1898 - 14.08.1956) on oma eepilise teatriga ilmselt kõige rohkem mõjutanud poliitilise teatri käsitust. Tema eesmärk oli panna publik nende teemade üle ise mõtlema. See kirjeldab ka tänapäevast poliitilise teatri käsitust. (Pesti: 87)

Saksa poeet, filosoof, ajaloolane ja näitekirjanik Friedrich Schiller (10.11.1759 - 9.05.1805)  pidas kunsti, aga peamiselt just teatrit kui moraali- ja poliitiliseks asutuseks. Seda uuris ja mõtestas edasi ka saksa helilooja, dirigent, ooperiuuendaja, poliitik ning muusikateoreetik, -kriitik, -kirjanik Richard Wagner (22.05.1813 - 13.02.1883). Ta uskus, et etenduse oluline aspekt on mõjutada inimese mõistust, tundeid ja keha. Selline mõtteviis leidis aset ka Vana-Kreeka 1960.-1970.aastate poliitilise teatri tegijate seas. (Pesti: 186)

Poliitilist teatrit on uurinud ka saksa teatriteadlane Erika Fischer-Lichte (sünd 25.06.1943). Ta on kirjutanud poliitilise teatri mõiste erinevatest kasutusviisidest. (Pesti: 185)

Tihti kasutatakse poliitilisest teatrist rääkides katusmõistet “ühiskondlik teater” ning “sotsiaalne teater”. Viimane tuleneb vene teatridiskursusest, mis kirjanduse kaudu ka Nõukogude Eestisse jõudis. Selles kontekstis ei saa see aga võrduda poliitilise teatri mõistega, sest “poliitiline” tähendas tollal vaid kommunistliku partei ideoloogiat järgivat. See aga jookseb tänapäeval mõistetava “poliitilise teatri” terminiga vastuollu. Varasemas kirjanduses on kasutatud ka terminit “publitsistlik teater”. Selline teater kasutas materjalidena nii eesti kui ka teiste nõukogude autorite aktuaalseid näidendeid. Lavale toodi ühiskondlikud probleemid, millest ajakirjanduses ei kirjutatud. (Pesti: 183-185)

Kaasaja üheks tuntumaks poliitilise teatri tegijaks võib pidada šveitsi lavastajat, teatrijuhti, ajakirjanikku, esseisti ning õppejõudu Milo Raud (sünd 25.01.1977). Tema lavastused on dokumentaalsed. Taaslavastab juba juhtunud poliitilisi akte ning tihti mitte professionaalsete näitlejatega, vaid “inimestega tänavalt” ja vahel isegi inimestega, kes on konkreetse poliitilise sündmuse juures või sees viibinud. Olulised näited tema lavastustest on “Ceaușescude viimased päevad” (2009), “Moskva protsessid” (2013), “Soodoma 120 päeva” (Schauspielhaus Zürich ja Theater HORA, 2017) jpm. Rau on Belgias Genti linnateatri NTGent kunstiline juht ning selle alt välja andnud kümnepunktilise Genti manifesti, mille järgi lavastust luua. 2007.aastal lõi ta Rahvusvahelise Poliitmõrva Instituudi, mille alt on toonud ta välja ideoloogiast motiveeritud (kohtu)protsesside taasetendamisi. (Karulin, 2019)

Eesti

Eestis on poliitilise teatriga tegelenud peamiselt lavastaja ja teatriteoreetik Merle Karusoo, Teater NO99 ning Von Krahli Teater.

Merle Karusoo lavastused on dokumentaalsed ning tegelevad sotsiaalsete probleemidega. Tema loomingut iseloomustab hinnangute mitteandmine, vaid valupunktide näitamine ja võimendamine laval. Tema lavastuste hulgast võib poliitiliseks teatriks nimetada “Misjonärid” (2005, Rakvere Teater), “Küpsuskirjand 2005” (2006, Eesti Draamateater), “Sigma Tau-C705” (2008, Eesti Draamateater) jpm. (Pesti: 198-199)

Teater NO99 tegeles otseselt poliitiliste teemade ning ühiskondlike probleemidega. Samuti iseloomustab nende lavastusi postdramaatilisus ning plakatlikkus. Nende teoste hulgast võib poliitilise teatri märksõna all välja tuua “Nafta!” (lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, 2006), “GEP ehk Garjatšije estonskije parni” (lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, 2007), “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, 2009), “Ühtne Eesti” (lav Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, 2010), “The Rise and Fall of Estonia” (lav Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, 2011), “Suur õgimine” (lav Lauri Lagle, 2012), 2012. aastal aset leidnud näidendi “Reformierakonna juhatuse koosolek” esimene lugemine, “Savisaar” (lav Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, 2015) jpm. (Pesti: 202; Pesti: 84, 87-88, 94)

Von Krahli Teater on samuti tegelenud poliitilise teatriga, kuigi ei ole sellisena eeskätt tuntud. Lavastused on vormilt postdramaatilised, ent paljud kätkevad endas ka poliitilist sisu. Vanemast Von Krahli ajast saab välja tuua “Europiraadid” (koostöö saksa trupiga Showcase Beat Le Mot, 2006), “Harmoonia” (koostöös soome kunstniku Teemu Mäkiga, 2008). Ka “Võluflööt” (lav Peeter Jalakas, 2006), mis tõukus Von Krahli Akadeemia loengutsüklist “Ökoloogia ehk Elu pärast naftaajastut” 2005. aastal. Uuemast ajast “Pigem ei” (lav Juhan Ulfsak, 2020). (Pesti: 195, 197)

Samuti käsitlevad poliitilisi teemasid mitmed etenduskunstnikud. Näiteks Elina Masing puudutades oma teostes vähemuste õigusi; Mari-Liis Lill, rääkides naiste õigustest; Jarmo Reha; Mart Kangro, Juhan Ulfsaki ja Eero Epneri kooslus jpm. Ka Paide Teater, kes on suunanud ennast kogukonnateatri valdkonda, tegeleb ühiskondlike probleemide ja küsimustega.

Käsitlus

Saab välja tuua neli kriteeriumit poliitilise teatri defineerimiseks, kuigi ühiselt tunnustatud kindel teooria puudub:  

• Poliitiline teema - lavastus tegeleb sisuliselt poliitiliste ja ühiskonnakriitiliste teemadega.
• Eesmärk muuta maailma - lavastuse eesmärk on kutsuda esile muutusi ühiskonnas.
• Selge ideoloogia - poliitiline teater on domineerivate ideoloogiate vastane.
• Nüüdisaegne esteetika - lavastuse esteetika tingib lavastuse vastuvõtustrateegia; lavastuse esteetika on samavõrd nüüdisaegset maailma kirjeldav kui lavastuse ühiskonnakriitiline sisu.

(Pesti: 84-92)

Ka Erika Fischer-Lichte pakub Metzleri teatrileksikonis välja neli poliitilise teatri mõiste kasutusviisi:

• Teatri struktuurne poliitilisus - etendus tervikuna on poliitiline situatsioon, mille sees kujunevad osavõtjate (etendajad, publik, lavastaja jne.) vahel välja võimusuhted.
• Poliitilise teatri antropoloogiline mõju - poliitilisust võib leida ka 20.sajandist varasemas kunstis, mis mõjutas ka tollaseid teatritegijaid.
• Teatri temaatiline poliitilisus - lavastus käsitleb otseselt poliitilisi teemasid.
• Esteetilisuse uued poliitikad - poliitilisuse ja esteetika ühendamine, mille eesmärk on iga ideoloogia ületamine.

(Pesti: 185-186)

Ehkki poliitilise teatri mõiste pole üheselt defineeritav, on poliitilised lavastused tihti just postdramaatilise esteetikaga. Iseloomulikud jooned eesti poliitilistele postdramaatilistele lavastustele on:

• Näitleja rolli eripära - kus näitleja räägib iseenda kui inimese eest ning on kaasautor ja partner lavastajale.
• Võõritus - näitleja emotsioone valdab iroonia, külmus ja kalkus. Publik ei ela kaasa fiktsionaalsele tegelasele, kes esitab lineaarselt kulgevat lugu.
• Kollaaž - tekst on kokku pandud erinevatest allikatest ning kasutatud elemente mitmetest kultuurivaldkondadest. Lavastusi iseloomustab fragmentaarsus.
• Dokumentaalsus - lavastus suhestub reaalse maailmaga ning esitab laval reaalseid fakte ilma otseseid hinnanguid andmata.
• Ambivalentsus - lavastus ei anna üheseid vastuseid või lahendusi, vaid pakub erinevaid vaatamis- ja mõtestusviise.
• Plakatlikkus - tugev sõnum liialduste, populismi, lihtsustuste kaudu.

(Pesti: 193-194)

Vaata ka

• Postdramaatiline teater
• Teater NO99
• Von Krahli Teater
• Merle Karusoo
• Milo Rau

Kirjandus

• Karulin, O. 2019. Tants käeraudades. https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/tants-kaeraudades/, (20.12.2021).
• Pesti, M. Rmt: Interaktsioonid. Eesti teater ja ühiskond aastail 1985-2010. Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut, lk 183-207.
• Pesti, M. Rmt: Eesti teatriteaduse perspektiivid. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 83-96.

Välislingid

• "Tants käeraudades"