Erwin Piscator

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Erwin Piscator.

Erwin Piscator (17. detsember 1893 Ulm30. märts 1966 Starnberg) oli saksa dramaturg, lavastaja ja teatrijuht. Erwin Piscator on tuntud kui poliitilise teatri viljeleja ning dokumentaalteatri žanri looja. Oma artiklite kogumikus „Das politische Theater“ („Poliitiline teater“) kasutas ta mõistet poliitiline teater esimesena tänapäevases tähenduses.[1][2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Erwin Piscator alustas teatritegevust esimese maailmasõja ajal, kui teda 1915. aastal sakslaste rindeteatrisse värvati. 1918. aastal naasis ta sõjast ning hakkas tegutsema Berliinis, kus hiljem asutas ka Proletaarse teatri. Teatri teisel tegutsemisaastal selle tegevus aga peatati, kuna politsei süüdistas asutust agitatsioonis. Peagi kutsuti Piscator tööle Berliini Volksbühnesse, seal tegutses ta lavastajana vahemikus 1924–27.[3]

1927 rajas ta enda teatri Theater am Nollendorfplatz, mida on nimetatud ka Piscatorbühneks. Just tänu Theater am Nollendorfplatzis loodud neljale lavastusele sai Piscator rahvusvaheliselt tuntuks.[2][3]

Natside võimutulekul pidi marksistlike vaadetega Piscator aga Saksamaalt põgenema. Esmalt pages ta Venemaale, kus lavastas oma ainsa filmi „Восстание рыбаков“ („Kalurite mäss“). Seejärel lahkus Erwin Piscator Pariisi, kust liikus 1938. aastal edasi New Yorki. New Yorki jäi Piscator 13 aastaks, pannes seal aluse draamastuudiole (Dramatic Workshop in the New School for Social Research), kus tema õpilasteks said muuhulgas Tennessee Williams ja Judith Malina.[3][1]

Sõja lõppedes pakkus Bertolt Brecht Piscatorile küll tööd Ida-Berliini teatris Berliner Ensemble, kuid lavastaja keeldus ning kolis 1951. aastal hoopis Lääne-Saksamaale. Seal tegutses Piscator mõnda aega vabakutselisena, 1962. aastal sai temast aga kunstiline juht West Berlin Freie Volksbühnes, kus töötas elu lõpuni. [3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Berliinis alustas Piscator teatri kaudu vasakpoolsete ideede levitamist, ideoloogiliseks aluseks Marxi ajalooline materialism. Esmalt tegutses ta koos dadaistidega, kuid siis asutas juba enda Proletaarse teatri. Didaktilise suunitlusega Proletaarses teatris tõi Piscator lavale hulgaliselt Gorki ja agitpropagandistlikke teoseid. Ürituses teatri abil propageerida töölisliikumist, kõlasid laval sageli satiirilised laulud ning mängimas võis näha töölisi.[3][4][2]

Oma teisel loominguperioodil ehk 1920ndate teises pooles jätkas ta sarnase agitpropiliku teatriga, mida nimetatakse ka Weimari Vabariigi aegse massiteatri kõrgpunktiks. Piscator ise kirjeldas oma lavastusi kui eepilist teatrit, pidades selle all silmas eelkõige kaasaegset ja didaktilist poliitilist teatrit, mis on töölisklassi võitluse teenistuses. Hiljem võeti aga eepilise teatri mõiste kasutusele kirjeldamaks ka muud tüüpi teatrivorme, mille keskmes on võõritusefekt.[2]

Erwin Piscatori eeskujudeks olid näiteks Petrogradi vaatemängud ehk revolutsiooni auks loodud suurejoonelised näitemängud, kus tegid puna- ja valgekaartlastena kaasa tuhanded inimesed. Piscatoril selliseid inimhulki aga kasutada ei olnud, niisiis asendas ta massid hoopis filmilõikudega, mis lavalise tegevusega paralleelselt kulgesid. Ta arendas seda edasi projektsiooniekraanidega, et tegevusi erinevate nurkade alt vahendada ja laval toimuvat rõhutada.[4]

Nii saali, lava kui ka ekraaniga tegeledes töötas Erwin Piscator välja totaalse teatri mõiste. Nimelt oli Piscatori jaoks tegu ideaalse teatrimajaga, kus oleks võimalik etenduse jooksul viia näitlemispaik eeslavalt üle telglavale, areenlavale või mitmele eraldiseisvale väiksemale lavale. Samuti pidi saama ümber tõsta publikut ning projitseerida videopilti terve vaatesaali seinale ja lakke. 1927. aastal usaldas lavastaja taolise teatri projekteerimise Bauhausi arhitektile Walter Gropiusele, kelle loodu hiljem käiku läkski, seda küll Vsevolod Meierholdi teatri rajamisel.[4]

Võttes lavastuste aluseks originaaldokumendid, arendas Piscator välja ka dokumentaaldraama žanri. Valitud dokumendid pidid esitama kunstniku seisukohti ja poliitilisi ideid, pakkumata seega objektiivsust.[2]

Dokumentaaldraama parimaks näiteks peetakse lavastust „Rasputin, Romanovid, sõda ja nende vastu ülestõusnud rahvas“, mis esietendus 1927. aastal Piscatorbühnes. Piscator tõi ekraanidele ringvaatekaadreid sõjakoledusest ja statistikat Vene vägede kaotuste kohta, kuid samal ajal näitas laval ka nn tsaari peakorterit, kus Nikolai II juhtnööre jagas ja põetajatega flirtis. Sellega rõhutas lavastus valitseja kuritegelikku egoismi ning töötas kaasa vasakpoolsete ideede propageerimisele.[4]

1929. aastal ilmus Erwin Piscatori artiklite kogu „Poliitiline teater“ („Das politische Theater“), mis seda mõistet esimest korda tänapäevases tähenduses avas. Poliitilist teatrit ei pidanud ta oma leiutiseks, vaid naturalismi loogiliseks järjeks. Samuti väljendas Piscator teoses oma antimilitaristlikku ja patsifistlikku kreedot, mis tema loomingu puhul väga mõjukaks oli saanud.[2]

Natsionaalsotsialistide võimuletulekul lahkus Erwin Piscator Saksamaalt pea 20 aastaks ning tegeles teatripedagoogika ja -praktikaga nii Venemaal, Prantsusmaal kui ka Ameerika Ühendriikides. Venemaal tõi Piscator välja ka oma karjääri ainsa filmi.[1]

1950ndatel Saksamaale naasnuna jätkas Piscator sarnast stiili, nagu oli enne sõda viljelenud. Tema teater oli poliitiline ning käis ajaga kaasas, kasutades tollaste saksa kirjanike näidendeid, eeskätt Peter Weissi, Heinar Kipphardti ja Rolf Hochhuthi teoseid. Peamisteks teemadeks võttis Erwin Piscator ainest lähiminevikust ning arutles näiteks natside, aga ka aatomienergia üle.[2]

Piscatori viimasest loomingulisest perioodist on peetud olulisimaks lavastusi „Asemik“ (1963), „J. Robert Oppenheimeri asjus“ (1964) ja „Juurdlus“ (1965), mis loodi vastavalt Hochhuthi, Kipphardti ja Weissi näidenditest. Kusjuures kirjutas Peter Weiss „Juurdluse“ just Piscatori õhutusel, jutustamaks Auschwitzi koonduslaagrist ning andmaks saksa teatrile uuesti n-ö moraalse kohtu roll.[1][2]

Näidend „Asemik“ oli aga põhjustanud lausa ülemaailmse skandaali, kuna süüdistas paavsti natside toimepandud juudivastastele kuritegudele kaasaaitamises. See käivitas debatte nii parlamendis, ajakirjanduses kui ka ajaloolaste ja teoloogide vahel ning seega sobis Piscatori poliitilise stiiliga hästi.[2]

Lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

Volksbühnes[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1924 „Revue Roter Rummel“ („Punane laadarevüü“)
  • 1924 „Fahnen“ („Lipud“)
  • 1925 „Trotz alledem!“ („Vaatamata kõigele“)

Piscatorbühnes[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1927 „Hoppla, wir leben!“ („Hoppla, meie elame!“)
  • 1927 "Rasputin, die Romanovs, der Krieg und das Volk, das gegen sie aufstand" („Rasputin, Romanovid, sõda ja nende vastu ülestõusnud rahvas“)
  • 1928 „Die Abenteuer des braven Soldaten Schwejk“ („Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“)
  • 1928 „Konjunktur“ („Konjunktuur“)

West Berlin Freie Volksbühnes[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1963 „Der Stellvertreter“ („Asemik“)
  • 1964 „In der Sache J. Robert Oppenheimer“ („J. Robert Oppenheimeri asjus“)
  • 1965 „Die Ermittlung“ („Juurdlus“)[3][2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Erwin Piscator". Encyclopaedia Britannica, 2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Madli Pesti. "POLIITILINE TEATER EESTIS JA SAKSAMAAL 20.-21. SAJANDIL". 2009.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Sarah Bryant-Bertail. "Piscator, Erwin". 2010.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 (2006). Oxfordi illustreeritud teatriajalugu. Tallinn. Lk 431–433. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]