Pinge (mehaanika)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pinge (tugevusõpetus))
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mehaanika mõistest; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Pinge

Normaalpinge

Pinge ehk mehaanilise pinge on pideva keskkonna mehaanikas füüsikaline suurus, mis iseloomustab tahkise mõttelisel pinnal mõjuva sisejõu intensiivsust[1]. Erinealt rõhust vedelikus, võib pinge suund kalduda kõrvale vaadeldava pinna normaalist tänu tahke keha kujususele ja väljendada peale survejõu ka tõmbe- ja nihkejõu intensiivsust. Pinge on kõige üldisem ja ka kõige tähtsam sisejõudu kirjeldav ja pinge mõiste kasutuselevõtmine tekitas murrangu tugevusõpetuse arengus.

Näiteks pikijõust tulenevat normaalpinget saab leida valemiga:

kus N on pikijõu suurus vaadeldaval pinnal ja A antud pinna pindala.

Ühik ja dimensioon[muuda | muuda lähteteksti]

Pinge on defineeritud jõu ja pindala jagatisena. Seetõttu jagab pinge rõhuga sama mõõtühikut, mis SI-süsteemis nimetatakse paskal ja defineeritakse vastavalt . Tavapärastes rakendustes on tihti huvipakkuvad pinged paskalist mitu suurusjärku suuremad ja seetõttu kasutatakse paskali asemel mega- ja gigapaskaleid (MPa ja GPa). SI-süsteemi põhiühikutes avaldub paskal vastavalt Pa = kgm−1s−2 ja tema dimensiooniks on M L−1 T−2.

Pingevektor[muuda | muuda lähteteksti]

Pingevektor annab keha vaadeldavas punktis seda punkti läbivate erinevatele lõiketasanditele ka erinevad projektsioonid. Järelikult on pinge alati seotud nii keha punkti kui ka seda punkti läbiva pinnaelemendi orientatsiooniga. Niisiis, igal läbi mingi punkti asetatud lõikepinnal tekivad nii suuruselt kui ka suunalt erinevad pinged. Et selliseid pindu võime läbi ühe punkti panna lõpmatu hulga, siis ei saa rääkida üksnes pingest keha mingis punktis, vaid mõjuvate pingete hulgast (pingeseisundist) ehk pingusest selles punktis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aksel Jürgenson (1985). Tugevusõpetus. Tallinn: Valgus. Lk 13.