Piipkann

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Piipkann (Saaremaal ka killakann, Põhja-Eestis piirekann, Kesk-Eestis langukann, Lõuna-Eestis tiipkann[1]) on suur ülalt ahenev puukann, mida kasutati keldrist või aidast, kus asusid vaadid, õlle tuppa toomiseks ning joogikannudesse ümbervalamiseks[2].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Piipkannu tunnuseks oli valamistoru ehk piip (murdekeeltes ka tori, tiba, naba). Toru saamiseks valiti üks oksaharuga küljelaud ning puuriti selle sisse auk. Kann oli ilma kõrvata ning selle kaanel oli kandmiseks ja sulgemiseks sang. Sang oli läbi kaane, mille põhja all oli põõn, mis pööramisel sulges kaane. Piipkannu küljalaudadel olid põletuskirjad kaunistuseks.

Pidude ajal riputati õlut täis kann lakke käeulatuse kõrgusel ning valati sealt väiksematesse kannudesse. Piipkannudega võeti tööle kaasa kalja ja suppi[1].

Piipkann võis olla ka kahe toru ja kahe ruumiga – üks õlle, teine viina jaoks.[3].

Piipkann jäi kasutuselt kõrvale 19. sajandi lõpul.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 142
  2. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 211
  3. Kolga-Jaani kihelkond Eesti Rahva Muuseum (vaadatud 10. veebruar 2012)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]