Pazzi vandenõu

Allikas: Vikipeedia
Aastast 1479 pärinev Leonardo da Vinci joonistus, mis kujutab poodud Pazzi vandenõulast Bernardo di Bandino Baroncellit

Pazzi vandenõu oli Pazzi perekonna liikmete ja teiste salaplaan Medici perekonna liikmete renessansiaegse Firenze valitsejate kohalt kõrvaldamiseks. 1478. aasta 26. aprillil püüti tappa Lorenzo de' Medicit ja tema venda Giuliano de' Medicit; Lorenzo sai haavata, kuid jäi ellu ja Giuliano tapeti. Vandenõu nurjumine tugevdas de' Medicide positsiooni ja Pazzi perekond pagendati Firenzest.

Vandenõu[muuda | muuda lähteteksti]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Pazzid ei olnud salanõu ainsad eestvedajad: vandenõu keskmes oli Medicide vaenlase paavst Sixtus IV pankuriteks olnud Firenze perekond Salviatid. Paavst oli Milanolt ostnud Kirikuriigi ja Toscana alade vahelisel piiril asunud Imola kindluse valitsemisõiguse, mida Lorenzo de' Medici soovis Firenzele. Olgugi, et Francesco de' Pazzi oli lubanud paavsti mitte aidata, finantseeriti Imola ostu just Pazzi panga poolt. Tasuna selle eest tagas paavst Sixtus IV Pazzidele monopoli Tolfas asunud maarjajää leiukohtade üle[1]: maarjajää oli Firenze majanduses kesksel kohal olnud tekstiilikaubanduse seisukohalt hädavajalik värvikinnisti. Lisaks andis paavst Pazzi pangale hästitasuvad õigused paavsti sissetulekute haldamiseks.

Sixtus IV määras oma lähisugulase Girolamo Riario Imola uueks valitsejaks ja Francesco Salviati Pisa peapiiskopiks; Pisa oli Firenze endine kaubanduslik rivaal, kuid selleks ajaks allus Pisa Firenzele. Kuna see vaimulik positsioon oleks esitanud tema valitsusele Firenzes suure väljakutse, oli Lorenzo keeldunud Salviatidele Pisasse sisenemist lubamast.

Girolamo Riario, Francesco Salviati ja Francesco de' Pazzi panid kokku plaani Lorenzo ja Giuliano de' Medici tapmiseks; nad pöördusid toetuse saamiseks ka paavst Sixtuse poole. Seepeale tegi paavst väga hoolikalt sõnastatud avalduse, milles ta ütles, et tema püha ametikoha tõttu ei saa ta anda luba tapmiseks. Samas tegi ta selgeks, et paavstivõimule tooks Medicide Firenzes nende võimupositsioonilt eemaldamine suurt kasu ja et ta käsitleks vastutulelikult seda, kes iganes seda saavutaks. Ta juhendas mehi tegema seda, mida nad selle eesmärgi saavutamiseks vajalikuks pidasid ja ütles, et pakub neile sellist tuge, mida ta vähegi pakkuda saab.[2]

Aastal 2004 avastas ajaloolane Marcello Simonetta Ubaldini perekonna arhiivist krüpteeritud kirja ja dešifreeris selle. Sealt ilmnes, et Urbino hertsog, nimekas humanist ja Kirikuriigi kondotjeer Federico da Montefeltro, oli vandenõuga olulisel määral seotud ja et ta oli võtnud endale kohustuse paigutada 600 sõjaväelast väljapoole Firenzet õiget momenti ootama.[3]

Rünnak[muuda | muuda lähteteksti]

Medici vendadele tungiti kallale 1478. aasta 26. aprillil toimunud pühapäevase püha missa ajal: seda Firenze Santa Maria del Fiore toomkirikus toimunud missast osa võtnud 10 000 inimese ees. Bernardo Bandi ja Francesco de' Pazzi pussitasid Giuliano de' Medicit 19 korda. Sel ajal kui ta toomkiriku põrandal verest tühjaks jooksis, pääses tema vend Lorenzo tõsiste, kuid mitte eluohtlike haavadega ja ta lukustati turvaliselt Angelo Poliziano käärkambrisse. Koordineeritud katse vangistada Firenze õigluse gonfalonjeer ja sinjoriia nurjus siis kui vandenõus osalenud peapiiskop ja Salviati klanni pea lukustati ruumi, mille uksed suleti varjatud ukseriiviga.

Riigipöördekatse oli nurjunud ja raevus firenzelased võtsid vandeseltslased kinni ja tapsid nad. Jacopo de' Pazzi visati aknast alla ja talle lõpu tegemiseks vedas rahvahulk teda alasti mööda tänavaid ja viskas ta Arno jõkke. Pazzi perekonnalt võeti ära kõik nende Firenzes asunud varad ja iga jälg nende nimedest kustutati. Salviati poodi Palazzo Vecchio müüride külge. Kuigi Lorenzo pöördus rahvahulga poole palvega mitte viia läbi ilma kohtuotsuseta õigusemõistmist, tapeti ikkagi paljud vandeseltslased ja inimesed, keda sellest süüdistati. Lorenzo suutis päästa Sixtus IV lähisugulase Raffaele Riario, kes oli pea kindlasti süütu vandeseltslaste poolt haneks tõmmatu ja veel kaks teist vandeseltslaste lähisugulast. Peamisi vandeseltslasi aeti taga mööda kogu Itaaliat ja erinevate üle Euroopa asunud Pazzide ettevõtete varandused rööviti. Ära keelati Pazzi perekonna vapp ja kõik viited perekonna nimele.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Pazzi vandenõu tagajärjena pani paavst Sixtus IV Firenze Salviati päritolu peapiiskopi hukkamise eest kirikuvande alla, keelates ära missad ja armulaua. Sixtus värbas traditsioonilise paavsti sõjaväelise toe ehk Napoli kuninga Ferdinando I (tuntud ka kui Don Ferrante) Firenzet ründama. Kuna Firenze traditsiooniliste liitlaste Bologna ja Milano poolt ei olnud abi tulemas, olid Lorenzo väljavaated kohutavad ja ta tegi midagi ebatavalist: ta seilas Napolisse ja andis end kuningas Don Ferrante kätte vangi; sinna jäi ta kolmeks kuuks. Lorenzo julgus ja karisma veensid Ferrantet teda toetama paavst Sixtusega rahu üle peetud läbirääkimistel (kuigi see jäi tagajärgedeta).[4]

Pazzi vandenõu sündmused mõjutasid Medici režiimi arenguid kahel viisil: need veensid Medicide toetajad selles, et nad soovivad poliitilise võimu suuremat ühte kohta koondamist ja need tugevdasid Lorenzo de' Medici, kes oli demonstreerinud oma tugevat suutlikkust linna välisasjade läbi viimisel, võimu. Sellest julgust saanud Medicide partei viis ellu uusi reforme.[5].

Ent aastal 1494, mil Piero di Lorenzo de' Medici kukutati, naasid Pazzid ja mitmed teised poliitilised pagendatud Firenzesse, et võtta osa rahva valitud valitsuse tööst.

Kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Hulka vandeseltslasi kujutas Sandro Botticelli maalil, mis rippus kas Firenze Bargello kindluses või valitsuskompleksi osaks olnud Dogana tollihoones. Seal olid kujutatud Francesco de' Pazzi, Bernardo di Bandino Baroncelli, Archbishop Salviati, Renato de' Pazzi, Messer Jacopo de' Pazzi, Antonio Maffei ja Stefano de Bagnone. Paavst Aleksander VI survestas Firenzet, et nad need elutruud pildid eemaldaksid, ning pärast Medicide valitsuse lõppu need viimaks hävitati.[6]

Vittorio Alfieri näidend "La congiura de' Pazzi" (esmaettekanne aastal 1787, esimest korda avaldatud aastal 1789) on üks versioon vandenõu loost; nagu on üks versioon ka Ruggero Leoncavallo ooper "I Medici".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hibbert, 1979
  2. Hugh Ross-Williamson, p. 165.
  3. Marcello Simonetta. "The Montefeltro Conspiracy: A Renaissance Mystery Decoded", Doubleday (2008). ISBN 0385524684.
  4. Lauro Martines. "April Blood: Florence and the Plot Against the Medici". Oxford: Oxford University Press, ISBN 9780195176094. pp. 187-196 (2003). Tobias Daniels. "La congiura dei Pazzi: i documenti del conflitto fra Lorenzo de’ Medici e Sisto IV". Le bolle di scomunica, la "Florentina Synodus", e la "Dissentio" insorta tra la Santità del Papa e i Fiorentini. Edizione critica e commento, Edifir, Firenze 2013, ISBN 978-88-7970-649-0.
  5. Nicolai Rubinstein. "The government of Florence under the Medici (1434-1494)". Oxford: Oxford University Press. p. 223 (1997).
  6. Martines, 135.