Theodor Fabian
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2020) |
Theodor Eduard Fabian (1.02.1835 v.k. Paldiski – 1.12.1912 v.k. Paldiski) oli kaupmees, Paldiski linnavanem aastatel 1898–1906 ja 1883–1887 ka foogtikohtunik.[1]
Tema isa Otto Bernhard Fabian (u 1806 Tallinn – 10.02.1857 v.k. Paldiski) oli tisler ja kaupmees, ka üks esimesi teadaolevaid Paldiski kivimurru kasutajaid, asus Paldiskisse 1830. aastate algul (kirikukirjade järgi ametlikult 1839, ent laste sünnid – neid oli üldse kokku 17 – on registreeritud Paldiskis alates 1833. aastast). Ema Amalia Sophia Reichardt (1813 Koeru – 1859 Paldiski) oli Liigvalla mõisa toapoisi, siis Pandivere mõisas kõrtsmikuks ja lõpuks Paldiski kodaniku Jakobi tütar, tõenäoliselt olid mõlemad vanemad eesti soost. Ema vend Alexander Reichardt (u 1821 – 1877) tuli samuti Paldiskisse, oli tisler, kaupmees ja foogtikohtu liige (1868–1876).
Kaupmehena kauples Theodor Fabian muuhulgas nii katusekivide kui ka heeringatega ning pidas kõrtsi.
Aastatel 1880[2]–1903 oli ta Paldiski linnavalitsuse liige, 1898–1903 Paldiski linnavanem. Linnavanemaks hakkas vastumeelselt ja pika puiklemise peale, kui pärast Nikolai Demini taandumist ei kinnitanud kuberner ametisse esialgselt valitud Gottlieb Hinrichsoni ning keegi teine ka nõus ei olnud ametisse astuma.[3]
Teodor Johannese kaev[muuda | muuda lähteteksti]
Theodori abikaasa oli Harju-Madiselt pärit Dorothea Treugut (1835–1917). Tolle aja kohta harukordselt jõudsid nad isegi kuldpulmi tähistada.[4] Lapsi neil aga ei olnud, nii et nad lapsendasid Johannes Kuhlbergi (1873–1900 meremees, lõpetas Paldiski merekooli). Tema mälestuseks lasi Theodor (seetõttu, et linnapea midagi oma kulul linnaelanike heaks tegi, sai Fabianist rahvajuttude kangelane ja ajalehtedeski mainiti kaevuehitust korduvalt[5]) ehitada Jüri ja Katariina (Rae) tänava ristmikule puurkaevu – rahva seas oli kaev tuntud Teodor Johannese kaevuna[6] ja algselt olevat sellel olnud ka väike mälestustahvel.
[muuda | muuda lähteteksti]
Theodor Fabian tegeles oma ametiajal linnavanemana Paldiski maaküsimusega, käis nii Tallinnas kui ka Peterburis asja selgitamas. Aastakümneid peeti linna arengu üheks piduriks maapuudust (tegelikult oli Paldiskis küll vabu krunte piisavalt), ent vaidlused Leetse-Pallaste mõisaomanikega kestsid aastakümneid ja lõplikku lahendust ei saadud Fabiani ajalgi. Hoolitses ka linna heakorra eest oluliselt enam kui tema eelkäija. Tema elumajas avati merekooli klassid ja ta oli selle hoolekogu liige. Ta võttis osa ka Paldiski Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu tööst ja seltsielust.