Põhja-Jeemeni kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib 1962–1970 toimunud sõjast. Muude konfliktide kohta vaata artiklit Jeemeni sõda.

Põhja-Jeemeni kodusõda
Osa araabia külmast sõjast
Royalists on armored car.jpg
Egiptuselt sõjasaagiks saadud NSVL-is toodetud soomusauto
Toimumisaeg 26. september 1962 – 1. detsember 1970
(8 aastat, 2 kuud ja 5 päeva)
Toimumiskoht Põhja-Jeemen
Tulemus

Vabariiklaste võit

Osalised
Jeemeni Kuningriik
Saudi Araabia
(–1965)
Toetus:
 Jordaania (–1963)
 Suurbritannia
Jeemeni Araabia Vabariik
Egiptus[1]
Toetus:
 Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Muhammad al-Badr
Hassan ibn Yahya
Abdurrahman bin Yahya
Mohamed bin Hussein
Abdullah bin Hassan
Faisal bin Abdulaziz
Abdullah as-Sallal
Gamal Abdel Nasser
Abdel Hakim Amer
Kamal Hassan Ali
Ibrahim El-Orabi
Abd-Al-Minaam Khaleel
Jõudude suurus
20 000 sõdurit (1965)
200 000 omakaitseväelast (1965)
Sadu Suurbritannia-rahastatud palgasõdureid[2]
3000 sõdurit (1964)
130 000 sõdurit (1967)
Kaotused
Teadmata
1000 hukkunut
Teadmata
26 000 hukkunut

Kokku hukkunuid:
100 000 – 200 000

Põhja-Jeemeni kodusõda (araabia keeles ثورة 26 سبتمبر‎, Thawra 26 Sabtambar ehk 26. septembri revolutsioon) oli aastatel 1962–1970 Põhja-Jeemenis toimunud kodusõda Jeemeni Kuningriigi partisanide ja Jeemeni Araabia Vabariigi toetajate vahel. Konflikt algas 1962. aastal revolutsiooniliste vabariiklaste riigipöördega. Revolutsiooni juhtis Abdullah al-Sallal, kelle väed kukutasid äsjakroonitud imaam Muhammad al-Badri ning kuulutasid Jeemenis välja enda vabariigi. Imaam al-Badr põgenes Jeemeni-Saudi Araabia piirile ning kogus enda taha šiiitidest toetajad. Konflikt eskaleerus kiiresti täiemahuliseks kodusõjaks.

Kuningriiklasi toetasid sõjaliselt Jordaania, Saudi Araabia ja Iisrael, lisaks saadi salajast abi Suurbritannialt.[3] Vabariigi pooldajaid toetasid Egiptus (ehk Ühinenud Araabia Vabariik) ja Nõukogude Liit, kellelt saadi sõjalennukeid.[4] Egiptuse president Gamal Abdel Nasser saatis vabariiklastele relvastust ja kuni 70 000 sõdurit. Konflikt oli intensiivne ning hoolimata mitmest rahukonverentsist jõuti kuuekümnendate keskpaigaks sõjalisse patiseisu.

Egiptuse kohalolu Jeemenis seostatakse läbikukkumisega kuuepäevases sõjas juunis 1967. Pärast kuuepäevast sõda muutus vägede Põhja-Jeemenis hoidmine Nasserile aina keerulisemaks ning ta otsustas vabariiklastele toeks saadetud üksused tagasi kutsuda. 5. novembril 1967 kukutati president al-Sallal ootamatult dissidentide ja vabariiklike hõimupealike poolt. Pealinnas toimus võimuvahetus ning rojalistide väed asusid põhjast pealetungile. Riiki juhtisid järgemööda Abdul Rahman al-Eryani, Ahmed Noman ja Mohamed Ali Uthman, kes kõik astusid kas tagasi või põgenesid riigist. Lõpuks võttis ebastabiilses pealinnas võimu peaminister Hassan al-Amri. Sõja pöördepunktiks sai 1967. aasta Sanaa piiramine, milles vabariigi peaministril õnnestus kuningriiklaste rünnakud tõrjuda ning veebruariks 1968 vastased taganema sundida. Kokkupõrked jätkusid paralleelselt rahukõnelustega aastani 1970, kui Saudi Araabia Jeemeni Araabia Vabariigi valitsust tunnustas ning sõjategevus lõppes.[5][6]

Egpitlaste ajaloolased on Jeemeni kodusõda nimetanud "enda Vietnamiks".[7] Ajaloolane ja endine Iisraeli suursaadik Ameerika Ühendriikides Michael Oren on Egiptuse osalust Jeemenis pidanud nii suureks läbikukkumiseks, et "USA Vietnami sõda oleks võinud nimetada Ameerika Jeemeniks".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Michael Brecher and Jonathan Wilkenfel. A Study of Crisis: p324-5. University of Michigan Press. 1997. "The four actors in the first phase of the long Yemen War were Jordan, Saudi Arabia, Egypt and Yemen"
  2. "Protected Blog › Log in".
  3. Beit-Hallahmi, Benjamin (1987). The Israeli connection: who Israel arms and why (1st ed.). New York: Pantheon Books. Lk 17. ISBN 9780394559223. Vaadatud 28. september 2019.
  4. Sandler, Stanley. Ground Warfare: The International Encyclopedia. Vol.1 (2002): p.977. "Egypt immediately began sending —military supplies and troops to assist the Republicans... On the royalist side Jordan and Saudi Arabia were furnishing military aid, and Britain lent diplomatic support. In addition to Egyptian aid, the Soviet Union supplied 24 Mig-19s to the republicans."
  5. "Yemen: History". TDS. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2008. Vaadatud 29. august 2008.
  6. "Yemen". MSN Encarta. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. oktoober 2009. Vaadatud 29. august 2008.
  7. Aboul-Enein, Youssef (1. jaanuar 2004). "The Egyptian–Yemen War: Egyptian Perspectives on Guerrilla Warfare". Infantry Magazine. Nr Jan–Feb, 2004. Vaadatud 5. august 2016.