Pärimisõiguse transmissioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pärimisõiguse transmissioon on pärimisõiguse üleminek pärima õigustatud isiku pärijatele, mis on sätestatud pärimisseaduse[1] (PärS) §-s 120. Transmissioon on pärandi vastuvõtmise-loobumise erijuht nii seadus- kui ka testamendijärgsel pärimisel.

Kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus pärandist loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isiku pärandist loobuda (PärS § 120).

Transmissiooni olemus ja kohaldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kui pärima õigustatud isik sureb, kuulub pärimisõigus olemuslikult tema pärandvarasse. Sellisel juhul on pärima õigustatud isiku pärijatel õigus pärandist loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isiku pärandist loobuda.[2] Tähtaeg pärandist loobumiseks on 3 kuud alates pärandaja surmast ja pärimisõigusest teadasaamisest (PärS § 119 lg 1).

Näide. A pärijaks on B. B pärijaks on C. A sureb, A pärand avaneb. Pärast A surma aga enne 3 kuu möödumist sureb B. B ei võtnud A pärandit vastu ega loobunud sellest. Seega kuulub B ehk pärima õigustatud isiku pärandvara hulka õigus A pärandist loobuda või pärand vastu võtta. C ehk pärima õigustatud isiku pärija saab B asemel A pärandi vastu võtta või B asemel A pärandist loobuda.

Pärimisõiguse üleminek pärima õigustatud isiku pärijatele tekib, kui

  1. isiku pärimisõigus on tekkinud;
  2. pärima õigustatud isik sureb pärast pärandajat;
  3. pärima õigustatud isik ei ole oma surma tõttu jõudnud pärandi vastuvõtmise tähtaja jooksul pärandit vastu võtta või sellest loobuda.[2]

Pärimisõiguse üleminek pärima õigustatud isiku pärijatele tekib siis, kui isiku pärimisõigus on tekkinud, kuid pärima õigustatud isik ei ole oma surma tõttu jõudnud pärandit vastu võtta või sellest loobuda: tahtevaldus jäi esitamata surma tõttu.[3] Riigikohtu seisukoha järgi on transmissiooni regulatsioon suunatud nende juhtude reguleerimisele, mil pärija sureb vahetult pärast pärandi avanemist jõudmata seetõttu pärandit vastu võtta.[4] Seega kohaldub transmissioon juhtudel, kui pärija sureb 3 kuu jooksul pärandaja surmast, arvestades PärS § 119 lg-s 1 toodud kolmekuulist tähtaega pärandist loobumiseks.

Juhuks kui pärija sureb pärast pärandi avanemist ning ei ole jõudnud pärandit vastu võtta või sellest loobuda, asepärijat nimetada ei saa. Sellistes olukordades kohaldub eriregulatsioonina pärimisõiguse transmissioon: surnud pärija õigus pärida läheb üle tema pärijatele.[5] Sarnastel tingimustel on võimalik ka annakust loobumine: annakust loobumise õigus on päritav ning kohaldub annakuõiguse transmissioon PärS § 120 alusel.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärimisseadus - RT I, 10.03.2016, 16.
  2. 2,0 2,1 T. Mikk. Pärimisõigus. 2. tr. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2012. – https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/239/Mikk_Parimisoigus.pdf?sequence=1&isAllowed=y (02.05.2018), lk 103.
  3. Kohandatud vastavalt seadusemuudatustele. – T. Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, 2004. – https://www.researchgate.net/profile/Tiina_Mikk/publication/48341768_Parimisoigus/links/5697635c08aec79ee32a9245/Paerimisoigus.pdf, (02.05.2018), lk 53.
  4. RKTKo 3-2-1-130-05, p 13.
  5. E. Silvet, I. Mahhov. Kuidas pärida ja pärandada. Tallinn: Juura 1997, lk 28.
  6. T. Mikk. Annak pärandvarast eseme omandamise alusena. Magistritöö. Juhendaja: prof P. Varul, mag iur U. Liin. Tartu Ülikool 2010. https://www.researchgate.net/profile/Tiina_Mikk/publication/45654921_Annak_parandvarast_eseme_omandamise_alusena/links/5697635d08ae1c427904617c/Annak-paerandvarast-eseme-omandamise-alusena.pdf. (02.05.2018), lk 62.