Asepärija

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Asepärija on isik, kelle testaator võib nimetada pärija asemele juhuks, kui pärijaks nimetatud isik sureb enne pärandi avanemist, loobub pärandist või on pärimiskõlbmatu. Asepärijaid võib nimetada ühe või mitu. Kui testamendist ei nähtu, milliseks juhuks on asepärija nimetatud, loetakse, et asepärija on nimetatud nii loobumise, surma kui ka pärimiskõlbmatuse juhuks. Asepärijaid nimetades võib testaator määrata, millises järjekorras asepärijad pärijaks saavad.[1] Seega on asepärija isik, kes asendab esimesena pärijaks nimetatut, kui esimesena silmas peetud isik pärijaks ei saa. Olgu põhjuseks siis pärija surm enne pärandi avanemist, pärandist loobumine või pärimiskõlbmatus. Asepärija regulatsiooni tuleb eristada pärimisõiguse transmissioonist: kui pärija sureb pärast pärandi avanemist, läheb tema pärimisõigus üle tema pärijatele (PärS § 120).[2]

Asepärija määramine on suure praktilise väärtusega instituut. Kui testamendi tegemise ajendiks oli ühe sugulase pärimisest vabastamine, siis ei teostu pärandaja tahe, kui testamendijärgne pärija pärandist loobub. Sellisel juhul lahendatakse pärimisasi ikkagi seaduse järgi ja sugulasel on õigus pärand vastu võtta. Sellist olukorda saab vältida asepärija – või üksteisele järgnevate asepärijate nimetamisega. Pärijate kindlaksmääramise seisukohast on oluline PärS §-s 31 sisalduv erinorm. Nii loetakse erandina alaneja sugulase kasuks tehtud testamentaarne korraldus kehtivaks ka tema alanejate suhtes, kui testamendis nimetatu sureb enne pärandi avanemist. Säte on põhjendatud eeldusega, et kuna seadusjärgne pärija on kord juba viimse tahte avaldusega välistatud, vastab testamendis nimetatud pärija alaneja õigus pärida enam pärandaja tahtele. Tuleb siiski märkida, et sätte näol on tegemist üksnes tõlgendamisreegliga, mis kehtib juhul, kui teistsugune pärandaja tahe muul moel ei selgu.[3]

Asepärija pärijaks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Asepärija saab pärijaks, kui saabub tingimus, mille puhuks ta oli nimetatud (§ 42). Teine ja järgnevad asepärijad ei kaota õigust pärida, kui neile eelnev asepärija sureb enne pärijat või järjekorras eelnevat asepärijat.[4]

Järelpärija asepärijana[muuda | muuda lähteteksti]

Järelpärijat loetakse ka asepärijaks, kui testamendist ei tulene teisiti. Kui testamendist ei nähtu, kas isik on nimetatud asepärijaks või järelpärijaks, loetakse ta asepärijaks.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pärimisseadus § 42. – RT  I, 10.03.2016, 16.
  2. T. Mikk. Pärimisõigus. 2., täiend. tr. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 46
  3. T. Mikk. Pärimisõigus. 2., täiend. tr. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 47
  4. Pärimisseadus § 43. – RT  I, 10.03.2016, 16
  5. Pärimisseadus § 44. – RT  I, 10.03.2016, 16