Pärandi vastuvõtmine ja sellest loobumine
 |
Pärandi vastuvõtmine ja sellest loobumine on pärimisseadusest tulenev pärija õigus valida, kas pärija soovib pärandvara pärida või mitte.[1] Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda ning pärast pärandist loobumist ei saa seda enam vastu võtta.[2] Pärandi vastuvõtmiseks ei pea pärandaja midagi tegema, sest pärandvara läheb pärijale üle seaduse jõul. Pärija peab pärandist loobumiseks tegema sellekohase avalduse.
Loobumis- ja vastuvõtusüsteem[muuda | muuda lähteteksti]
Loobumissüsteemi järgi läheb pärand automaatselt pärijale üle - ta muutub pärandvara omanikuks, kuid tal on võimalus pärimisest loobuda.[3] Kui ta seda ei tee, siis loetakse pärand vastuvõetuks.[4] Samas on pärijal võimalik teha notarile ka konkreetne avaldus, et ta soovibki pärandit vastu võtta.[5] Sellist pärandi vastuvõtmist tuleb eristada vastuvõtusüsteemist. Pärandi vastuvõtusüsteemi järgi ei lähe pärand automaatselt pärijale, vaid pärija peab oma tegude või sõnadega näitama, et ta soovib pärandit vastu võtta.[6] Eestis 2009. aastal toimunud pärimisseaduse muudatusega asendati pärandi vastuvõtmise süsteem pärandist loobumise süsteemiga.[3] Seega kehtib Eestis loobumissüsteem, kuid kui pärandaja on surnud enne 2009. aastat, toimub pärimine 1997. aasta pärimisseaduse järgi ehk tema pärimisasja lahendamisele rakendub vastuvõtusüsteem.
Loobumise tähtaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Pärandist loobumiseks on ette nähtud tähtaeg - kui pärija selle jooksul pärandist ei loobu, loetakse, et pärand on vastu võetud.[7] Loobumise tähtaeg on kolm kuud.[8] Tähtaeg hakkab jooksma hetkest, mil pärija on saanud teada mõlemast: nii pärandaja surmast kui ka sellest, et tal on õigus pärida.[9] Pärimisõigusest teada saamist tuleks eristada pärandaja surmast teada saamisest, sest need ei pruugi toimuda samal ajal.
Näiteks saab Mati 15. jaanuaril teada, et tema sõber (pärandaja) on surnud, ning 15. veebruaril saab ta teada, et sõber on talle jätnud kogu oma vara ehk Matil on pärimisõigus. Sel juhul hakkabki loobumistähtaeg jooksma 15. veebruarist (tegelikult TsÜS sätete[10] järgi järgmisest päevast ehk 16. veebruarist, kuid näite ilmestamise huvides on kirjutatud 15. veebruarist), sest siis on Mati teada saanud mõlemast asjaolust.
Pärija ei pruugi pärandaja surmahetkel olla teadlik, et ta peab pärandist loobumiseks midagi tegema. On tõenäoline, et ta saab sellest teadlikuks ühes pärimisõigusest teadasaamisega. Seega ei oleks loogiline, kui loobumistähtaeg hakkab kulgema juba siis, kui pärija veel isegi ei tea, et ta loobumiseks midagi tegema peab.
Pärandist loobumise kord ja loobumine esindaja kaudu[muuda | muuda lähteteksti]
Enne pärandaja surma (ehk pärandi avanemist) on seadusjärgsel pärijal pärandist võimalik loobuda üksnes pärimislepingu sõlmimisega.[11] Peale pärandi avanemist tuleb pärandist loobumiseks aga esitada notarile loobumisavaldus, mille notar tõestab (vt notariaalne tõestamine).[12] Kui pärandist loobumise avaldus on tehtud (või siis on möödunud loobumise kolmekuuline tähtaeg), siis ei saa pärija enam otsust muuta. Kui pärija on juba pärandist loobunud, kuid hiljem ikkagi soovib pärida, ei saa ta siiski enam pärandit vastu võtta. Kui pärija kahtleb pärandaja pärandvara suuruses (võibolla on võlgasid rohkem kui vara), siis on pärijal võimalik enda kaitsmiseks teha pärandvara inventuur.[4]
Pärandi saab nii vastu võtta kui sellest loobuda ka esindaja kaudu. Küll aga, kui esindaja soovib esindatava nimel pärandist loobuda, on vajalik kohtu nõusolek. Lisaks tuleb sel juhul tähele panna, et pärandist loobumise tähtaeg algab jooksma ajast, mil esindaja (nt isa) esindatava (nt lapse) pärimisõigusest teada saab.[13]
Pärija õigused enne pärandist loobumist[muuda | muuda lähteteksti]
Pärima õigustatud isikul on enne pärandi vastuvõtmist või sellest loobumist õigus teada saada, mis on pärandvara sisu.[14] Pärandvara koos pärandaja õiguste ja kohustustega läheb pärijale üle peale pärandi avanemist ehk peale pärandaja surma. Pärijal on õigus pärandvara sellest hetkest ka kasutama hakata. Pärandist loobuja võib enne pärandist loobumist pärandvara ka käsutada (näiteks müüa), aga peale loobumist tekib olukord, kus vara käsutamine on kehtiv ainult siis, kui lõplik pärija selle käsutuse heaks kiidab. Kui puudub lõpliku pärija heakskiit, on võimalik ka uue omaniku poolt heauskne omandamine AÕS § 95 lg 3 järgi. Kinnisasjade puhul on käsutamiseks vaja eelnevalt ka kinnistusraamatu kannet, sest muul juhul ei saa pärija teha kinnisasjaga tehinguid.[15]
Pärimine peale pärandist loobumist[muuda | muuda lähteteksti]
Kui pärija pärandist loobub, siis vaadatakse seda olukorda nii, nagu poleks pärand kunagi pärijale üle läinudki või teisisõnu nagu oleks pärija surnud enne pärandi avanemist. Sel juhul pärivad need, kes on pärija asemel järgmised pärima õigustatud isikud (vt asenduspõhimõte). Sagedasti loobuvadki pärijad pärandist just selleks, et võimaldada pärimist endast järgmistele pärima õigustatud isikutele.[16]
Näiteks kui Mari on pärandaja, Kalle on pärija ja Kalle loobub Mari pärandist, pärib Kalle asemel Mari pärandi see isik, kes on peale Kallet järgmine Mari pärandi pärimiseks õigustatud isik (nt Sirje).
Ka esialgse pärija asemele astuv isik võib pärandist loobuda. Siinkohal on taas oluline pärimisõigusest teadasaamine. Järgmise pärija jaoks algab pärandist loobumise tähtaeg jooksma hetkest, mil ta saab teada, et esialgne pärija on pärandist loobunud. Temal on loobumiseks ka sama pikk tähtaeg, kui oli pärandaja pärandist loobumiseks esialgsel pärijal.[17]
Sirjel on Mari pärandist loobumiseks aega sama kaua, kui oli Mari pärandist loobumiseks aega Kallel. Sirje jaoks algab see tähtaeg jooksma hetkest, mil ta saab teada, et Kalle on Mari pärandist loobunud.
Pärandist loobumise võib tunnistada kehtetuks, kui loobumine või vastuvõtmine on toimunud eksimuse, pettuse või ähvarduse ja vägivalla tõttu. Eksimus peab seisnema selles, et pärija ei teadnud, kas ta loobub parasjagu näiteks testamendi- või seadusjärgsest pärimisest ehk millisel alusel pärimisest ta loobub. Loobumis- või vastuvõtmisavaldust ei saa tunnistada kehtetuks järgmistel juhtudel: pärija ei teadnud pärandvara koosseisu või seda, et tal on võimalik pärandist loobuda, ta eksis loobumistähtajas või selles, kes ja mis ulatuses tema loobumise järel päriks. Pärija saab välistada eksimuse pärandvara suuruse kohta näiteks pärandvara inventuuri tegemisega.[18] Ähvarduse ja vägivalla tõttu tehtud loobumisavalduse kehtetuks tunnistamise kohta on hea näite toonud Evi Hindpere:
“Näiteks ähvardab Juhani poeg Artur oma õde Maiet füüsilise vägivallaga, kui Maie pärandist ei loobu. Maie teebki notari juures loobumisavalduse. Sellega pärib Artur kogu pärandvara ning jätab Maie rahule. Vägivallaga ähvardamise lakkamisel saab Maie pöörduda kohtusse loobumisavalduse kehtetuks tunnistamiseks.”[19]
- ↑ Pärimisseadus. – RT I, 04.01.2021, 36, § 116 lg 1.
- ↑ PärS § 116 lg 2.
- ↑ 3,0 3,1 Mikk, T. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 94.
- ↑ 4,0 4,1 Notarite Koja koduleht: pärimisõiguslikud toimingud. – https://www.notar.ee/et/teabekeskus/parimine (04.04.2022).
- ↑ PärS § 118 lg 2
- ↑ Mikk, T., lk 95.
- ↑ PärS § 118 lg 1.
- ↑ PärS § 119 lg 1.
- ↑ RKTKo 2-17-12712, p 18.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – RT I, 22.03.2021, 8, § 153 lg 1.
- ↑ Mikk, T., lk 105.
- ↑ PärS § 118 lg 3.
- ↑ Mikk, T., lk 108; Perekonnaseadus. – RT I, 22.12.2021, 15, § 188.
- ↑ PärS § 121.
- ↑ Mikk, T., lk 111.
- ↑ PärS § 124 lg 1; Mikk, T., lk 110.
- ↑ PärS § 124 lg 2.
- ↑ Mikk, T., lk 108-109.
- ↑ Hindpere, E. Pärimine. Pärandaja, testament ja pärijad ehk mis saab peale surma? Tallinn: Kinnisvarakool OÜ 2015, lk 93.