Heauskne omandamine

Heauskne omandamine on õiguskontseptsioon, mille kohaselt üleandmisega eseme (omandi või pandi) omandanud isik saab eseme omanikuks ka juhul kui üleandjal eseme omandi (vm käsutus-) õigus puudus. Sellise omandamise aluse näeb vallasasjadele ette Asjaõigusseadus (AÕS) § 95. Kinnisomandi (ja piiratud asjaõiguse) osas püüab seda ette näha AÕS § 56'1, mis loeb heauskse omandaja jaoks registri andmed õigeks, kui jätab loomata omandiõiguse. Nõuete (võimalik, et va. aktsiate ja EVK-s registreeritud osade) omandamine heauskselt pole võimalik.

Õiguses on üldiselt omaniku õigused piiramatud (AÕS § 68 lg 1), st lähtekohana peaks ainult omanikul olema asja vm eseme käsutamise õigus. See tugineb mh Põhiseaduse (PS) §-ile 32 ("Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus."). Lisaks, üldpõhimõtte kohaselt ei saa keegi teisele rohkem vara üle anda, kui talle endale kuulub (nemo plus iuris transfere (ad alium) potest quam ipse habet) (2-20-13586/103).

Heauskne omandamine (või selle tagajärjed) on üldiselt õiguskäibes vajalikud selleks, et heas usus tegutsevalt omandajalt vara käest ära ei võetaks. Ilma heauskse omandamiseta võib ostja, kes on asja ausalt omandanud, omandist ilma jääda.

Nt on tsiviilkäibes igapäevane selline müügiahel, kus müüja (M1) müüb asja edasimüüjale (M2) omandireservatsiooniga. M2 on omandireservatsioonist teadlik isik, st mitte heauskne. M2 omand saab seega tekkida omandireservatsiooni tõttu alles pärast asja eest tasumist (omandireservatsioon) või asja ja varem M1-lt omandatud asjade eest tasumist (laiendatud omandireservatsioon). M2, kellel omandi ja seetõttu ka käsutusõigus omandireservatsiooni lõppemiseni puudub, müüb asja järgmisele müüjale või lõppkasutajale (M3) enne kui M2-l omandiõigus tekkis (mis võiks olla KarS § 201 koosseis M2 jaoks). Kui M2 jääbki võlgu M1-le (ja M2 võib aga ei pea pankrotistuma), siis ilma asja heauskse omandamiseta M3 poolt jääks asja omand M1-le. St M1 saaks asja omandi M3-lt välja nõuda, kuigi M3 on (võib-olla) asja eest M2-le tasunud. Sellega langeks kogu müügiahel õiguslikult kokku. Sellega ohverdab õiguskord M1 omandi selleks, et M3 omand kehtivaks muuta. Selline korraldus võib siiski olla ainuvõimalik lahendus, sest ei ole mõeldav, et M3 käib iga (igapäevaselt omandatavate) asjade osas, mida ta soovib omandada, kontrollimas iga müüja omandit igale asjale. Nt. aktsiaturg ei saaks toimida nii, et iga omandaja kontrollib iga müüja iga omandit. Samas, on vastuoluline, et KarS § 201 loeb võõra omandi võõrandamist enda huvides karistatavaks, kuid heauskse omandi tekitanud käsutustehing jääb kehtivaks. Samuti võib heauskne omandamine olla liiga "lai": seadusega oleks võimalik reguleerida omandireservatsiooni lõppemine kui M2 asja turutingimustel edasi võõrandab, mis lahendaks omandireservatsioonist tekkiva müügiahela kokkulangemise probleemi selle probleemi lahendamist vajavas osas, kuid ei sekkuks muus olukorras isiku omandisse.

Arvestades, et M2 on see, et M1 välja valib, võiks M2-l olla suurem vastutus selle eest, kui ta teeb tehingu isikuga, kes on ebaaus. Heauskse omandamise instituut M2-le sellist vastutust ei tekita.

Teine näide, mida spetsiifiliselt AÕS § 95 lg 3 reguleerib, on olukord kui omanik (O) annab vallasasja müüja valdusesse (M2), kes vallasasja müüb ostjale (M3). Kuna O andis vallasasja M2 valdusesse oma tahte kohaselt, tekib M3-l heauskne omand. AÕS § 95 lg 3 keelab heauskse omandi tekkimise kui vallasasi on omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud (nt. varastatud). See on M3 jaoks suhteliselt kasutu norm, sest M3 ei saa kontrollida, kas M2 sai asja valduse O-lt vastavalt O tahtele või kolmandalt mitteomanikult või O tahte vastaselt. Seega, heauskne omandamine ei anna ausale ostjale lõplikku kindlust.

Kui asi või ese on selline, mis on tsiviilkäibes harva (nt OÜ osa, kinnisasi) või mille väärtus on potentsiaalselt erakordselt suur (nt nõudeõigused krediidiasutuse hoiusele), ei ole heauskne omandamine tsiviilkäibele objektiivselt vajalik. Väga harvades tehingutes ei oleks õigusteoreetiliselt väär nõuda ostjalt suuremat hoolsust ja omandiõiguse keti kontrollimist alates esimesest omanikust. Näiteks USA kinnisasjatehingutes kontrollitakse müüja omandit läbi omandiõiguse keti alates esimesest omanikust ja USA õigussüsteem ei ole pankrotis.

Seega, heauskne omandamine on ette nähtud tsiviilkäibe kiiruse, ehk siis avalikes huvides. Samas, kui M1 kaotab selliselt omandi ilma selle eest nt ostuhinda saamata, siis avalike huvide eest seisja, ehk siis riik, sellist omandi kaotust ei hüvita (Riigivastutuse seadus § 14). PS-i §-iga 32 selline tulemus (mittehüvitamine) heas kooskõlas ei ole.

Kuigi asjaõigused peaks olema absoluutsed (st kehtivad kõigi kolmandate isikute suhtes) erinevalt võlaõigustest (mis kehtivad vaid võlasuhte teise poole suhtes), siis heauskne omandamine muudab omandi absoluutseks vaid pahauskse isiku suhtes. St omandi käsutusõiguse absoluutsus sõltub omandaja teadmisest (heausksusest).