Omamärgitoode

Allikas: Vikipeedia
Private label

Omamärgitoode (inglise private label) on ühe kaubandusketi eritellimusel valmistatud toode. See on toode, mis kannab ühe kindla poeketi kaubamärki ja mida müüakse selle märgiga ainult selles poeketis. [1]

Üks eripära sortimendi kujundamisel on kaupluse omatoodete ehk private labelite kasutamine sortimendis. Private label on kaupluse tellimisel valmistatud kaup, mis kannab tootja nime asemel kaupluse (kaubandusketi) nime ning märget „valmistatud (kaupluse nimi) tellimusel". Igal private labelil on ka kindel koondnimetus, mille alla on paigutatud erinevaid tooteid. Näiteks private labelite „Selver" (Selver) ja „Säästu" (ETK) märgiga müüakse nii toidu- kui ka tööstuskaupu, Rimil on aga palju erinevaid private labeleid ja need on kehtestatud enamasti kaubagruppide kaupa, näiteks „Alpenrose" - piimatoodete private label jpt. Sellised tooted on peamiselt alati madalama hinnaga, kuid mitte madalama kvaliteediga. Madalam hind saavutatakse väiksema juurdehindluse abil, see aga on omakorda võimalik väiksemate turunduskulude ning suurte ostu- ja tellimusmahtude tõttu (mastaabiefekt). Private labelite tootmine on ka tootjatele kasulik, kuna garanteerib neile suurte mahtude tõttu pikaajalise tellimuse ning tootja on kogu tellimusperioodi jooksul vaba tootearenduskuludest, mis omakorda võimaldab ka tootjal private label odavamalt ettevõttest välja müüa. Private labelite lepingute sõlmimisel lepitakse alati kokku sisseostuhind kaupluse jaoks ja see peab koos kaupluse juurdehindlusega andma teistest alternatiivsetest toodetest soodsama väljamüügihinna.[2]

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned aastad tagasi olid omamärgitooted Eestis uus asi, moodustades vaid mõne protsendi ketipoodide käibest, nüüd on Eesti ses osas kiiresti teistele riikidele järele jõudmas. Mõnedes poekettides moodustavad omamärgitooted lausa 20% ostukorvist.

2014. aastal Põllumajandusministeeriumi tellitud tarbijate ostukäitumise uuringust selgus, et inimesed iseloomustavad omamärgitooteid eeskätt odavana, vajalikuna ja valikuvõimalust suurendavana.

Omamärgitoodete osakaal on aasta-aastalt tõusnud. [3] Omamärgitoodete osakaal ostukorvides suureneb keskmiselt ühe protsendi aastas.

Kõigis Eesti jaekettides kokku on omamärgitoodete hulk ostukorvist keskmiselt kümnendik kogumüügist.

Kui senini on omamärgitoodete seas olnud peamiselt laiatarbekaubad ja põhitoiduained, siis viimaste aastate jooksul on sortimenti lisandunud ka nišitooted. Kogu Euroopas on kasvav trend omamärgitoodete sisenemine uutesse kategooriatesse nagu tervise- ja ilutooted või alkohol.

Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Omamärgitoodete osakaal on kasvamas kogu Euroopas. Suurbritannias moodustasid Nielseni 2011. aasta uuringu tulemuste põhjal omamärgitooted 43 ja Saksamaal 32 protsenti ostukorvist. Põhjanaabrite soomlaste puhul on see osakaal 19 protsenti. Tootjad leiavad, et kaupluste omamärgitoodete levikuga saab kaupade valik löögi, sest omamärk pärsib tootearendust, mis on tootjatele kallis tegevus.[4]

Pahupooled[muuda | muuda lähteteksti]

Omamärgitoodete levik, mis tarbijale pakub soodsa hinnaga tooteid, on esmapilgul hea kõigile osapooltele: tootjad toodavad, jaekett müüb ja tarbijad saavad soodsa hinnaga tooteid. Samas on see tegevus ohtlik, sest sellisel võimalikult väikse kuluga teostatud tootmisel puudub eesmärk areneda. Tootearendus jääb soiku ja lõppkokkuvõttes võib senise kirju valiku asemel olla müügil kahte sorti jogurtit: roosat ja kollast.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]