Näkk

See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; Antonín Dvořáki ooperi kohta vaata artiklit Näkineid (ooper)

Näkk on eesti rahvausundis enamasti pahatahtlik mütoloogiline olend, kes elab vees. Usuti, et näkk meelitab ettevaatamatuid veekogu või kaevu äärde ja püüab neid sinna uputada. Usuti, et näkk esineb enamasti naise kujul, kuid võib moondada ennast ka erinevateks esemeteks. Sõna näkk on eesti keeles germaani laen (vrd rootsi Näcken, saksa Nixe). Sõna tuleneb ühe oletuse kohaselt indoeuroopa tüvest, mis tähendas pesemist, teise oletuse kohaselt sõnast, mis tähendas surnut.

Näkitaolised veeolendid on tuntud väga paljude rahvaste mütoloogias, palju ühisjooni on Kesk- ja Põhja-Euroopa rahvaste näkikujutelmadel. Näkiga sarnane tegelane on Lääne-Euroopa mütoloogias tuntud (kuid väga ammuse algupäraga) veeolend inimese pea ja keha ning kala sabaga. Rootsi rahvapärimuses on näkk alasti inimese kujul esinev üleloomulik olend, kes mängib viiulit. Slaavi rahvaste usundis said näkineidudeks (русалка) uppunud naised ja tütarlapsed, harvem muud ebaloomulikku surma surnud; nende iseloomulikuks väliseks tunnuseks olid pikad lahtised juuksed, samas kui naised ja tüdrukud üldiselt pidid oma juukseid katma või palmitsema.

Teke

Näki tekkimise kohta leidub rahvasuus kolm seletust. Kui Miikael lendava maoga sõdinud, sadanud 40 päeva taevast kurje vaimusid maha. Vette sattunud vaimudest tekkinud näkid. Teise arvamise järgi sündis näkk Vanataadi teenijast. Vanataadil olnud muiste poiss ja tüdruk teenimas, eksinud aga kuidagiviisi peremehe käsu vastu. Karistuseks pannud Vanataat poisi tuuleks ja tüdruku näkiks. Karistuse aeg kestab, kuni näkil õnnestub oma asukoha vesi auruks muuta. Kolmanda arvamise järgi tekkis näkk eksinud tüdrukust: tüdruk tapab esmalt oma lapse ja siis uputab iseenese. Uppunud tüdruk moondub esimeseks näkiks. Jaaniõhtul tõuseb näkk veest välja lapse hauda otsima. Sellepärast teatakse nii palju näki ilmumisest jaaniööl kõnelda.

Näkiga kohtumine

Sagedamini esinevad naissugunäkid. Näkineitsid meelitavad oma kaunidusega meesterahvaid enesele ligi. Vahel on nad valgeis riideis, vahel toredais ehteis, vahel aga üsna alasti. Tihti näkineiud laulavad ja nende laul võlub kuuljat, nii et see neiule lähemale minnes mõistuse kaotab või sügavas kohas upub. Mitte ainult vees ei püüa näkk inimesi uputada, vaid ka vee peal, näiteks lootsikus, paadis ehk parvel viibijat. Näkk moonutab enese mõnikord salakariks, kiviks lootsiku ette.

Ohverdamine

Kalamehed ja randlased katsuvad näkki ohvritega eemale tõrjuda. Kipub näkk kellelegi paadis kallale, vaja talle paadist mingi asi kätte visata. Näkki peetakse isegi mitme haiguse tekitajaks, nimelt kui need haigused pärast ujumas käimist ilmsiks tulevad.

Näited

Üks mees leidnud korra jõe äärest rahakoti rahaga. Olnud selle üle väga õnnelik. Edasi minnes tunnud aga, et rahakott ikka raskemaks läheb ja vägisi jõe poole kisub. Mees hakand arvama, et see pole enam õige asi. Rahakott läind nii raskeks, et suure vaevaga veel käia saand. Siis lõigand mees tasku ühes rahakotiga pükstest välja ning katsund, et koju saand. Teine päev vaatama tulles olnud rahakott kadund, ainult taskutükid vedelend maas. Seal saand mees aru, et see oli näkk, kes teda rahakotina jõkke oleks viind. ERA II 42, 649 (1) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932)

Kord hommikul vara läinud mees mööda Jägala jõe äärt heinamaale. Jões kivi otsas istunud valges riides näkk. Meest silmates tulnud näkk lähemale. Mees hakanud karjuma, näkk tulnud aga lähemale ja näkk viinud selle mehe jõkke. Igakord, kui keegi säält mööda läks, olnud sääl kuulda hääli. Alles aasta pärast visatud mehe laip jõest välja samale kohale. Peale selle olla sääl tihti nähtud näkki, aga inimest nähes kadunud vee alla. Sellest on ka see kivi nime saanud Näkikivi. ERA II 165, 219 (2) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Joa k., Suka t. - Anna Havam, 14 a. < Jaan Sukamägi, 75 a. (1937)

Kalevipoeg

Näkineide on mainitud rahvuseepose "Kalevipoeg" kolmandas loos (Kalevi poegade jahilkäik. Linda röövimine. Kalevi poegade kojutulek.).

Peale jahilkäiku on vennad istunud metsa vilusse puhkama ning löönud laulud lahti. Seda kuulsid metsapiigad ja näkineiud:

Taevas aga tarka kuulis.

Metsahaldja ainus tütar,

Metsapiigad peenikesed,

Kuldahiukseil näkineitsid

Nuttasivad noorta meesta:

Oleks see meesi meiega,

Kasvaks meile kaasaliseks!^[1]

Vaata ka

Viited

↑ Kalevipoeg. Kolmas lugu

Kirjandus

Eisen, M. J. „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 59–66

Välislingid

[3rKWP-1] Kalevipoeg. Kolmas lugu

[1]