Nootkond

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Noodaselts)

Nootkond ka noodaselts, noodavägi (murdeti ka kamp, meriseur, noodaseur, vadakond jms), oli ühises kalapüügis osalev liikmeskond, kes andsid võrdse võrguosa nooda valmistamiseks ning kes jagasid püütud saagi hiljem võrdselt[1].

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nootkonnad said alguse vanadest kogukondlikest tavadest ja püsisid kuni 20. sajandi alguseni Eesti läänerannikul ja saartel. 19. sajandi lõpul oli väiksemate nootkondade kõrval ka suuri, kuhu kuulus 60 kuni 70 inimest. Seejärel toimusid muudatused, saaki hakati jaotama proportsionaalselt, seda turustati ühiselt ja raha jagati. Vene kalurite eeskujul hakati looma uut tüüpi nootkondi, artelle. Sinna kuulus vaid niipalju mehi kui püügil oli vaja (kuus kuni kaheksa), saak jagati vastavalt püügist osavõtule ja varustuseosa suurusele. Saagi naturaalse jagamise asemel sai valdavaks müügist saadud raha jagamine[2]. .

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Ühte nootkonda kuulusid ühe või mitme küla mehed, hooajakalastusega tegelevad põllumehed. Selle etteotsa valiti kogenud kalurite hulgast kipper, keda Peipsil kutsuti hirsnik ja põhjarannikul jättel. Kipperi ülesandeks oli nooda valmistamise ja püügi juhtimine. Paiguti oli talupoegade nootkonnas osanikuks mõis, andes noodapära või paadi. Saagist võisid osa saada ka püügist eemale jäänud nootkonna liikmed, kui tõid püüdjatele õlut (pütaõlu) või viina ning vastalised. Hiljem tekkinud artellides olid liikmeteks ainult nooda osanikud (võis olla ka mitu osa, pära kuulus kipperile). Kui osanikke oli vähe, palgati kindla tasu eest lisatööjõud. Ainult palgalistest koosnevad nootkonnad töötasid ettevõtjate kasuks, kellel oli anda püügivarustust[2].

Püük[muuda | muuda lähteteksti]

Püügile minekuks koguneti kipperi või hirsniku juurde. Enne kodust lahkumist oli kombeks jumalat paluda, sellele järgnesid mõnel pool rituaalid. Näiteks Piirissaares ja Kodaveres viidi noodavõrk majast välja akna või ukse kaudu koos suitsutamisega. Suitsu tekitati heina- või õleprügi põletamisega.

Noodavedu algas pärast jääminekut ja kestis jaanipäevani. Kui kalastuskoht oli külast kaugel, tekkis randa ajutine kaluriasula. Iga nootkond ehitas seal endale pilliroost nn roogonni, kus öösiti magati[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 127
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (2. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 177

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]