Nikolai Pavlovitš Ignatjev
| Nikolai Pavlovitš Ignatjev | |
|---|---|
| Граф Никола́й Па́влович Игна́тьев | |
 | |
| Venemaa Ministrite Nõukogu esimees | |
|
Ametiaeg 1872–1880 | |
| Eelnev | Pavel Gagarin |
| Järgnev | Pjotr Valujev |
| Venemaa siseminister | |
|
Ametiaeg 1881–1882 | |
| Eelnev | Mihhail Loris-Melikov |
| Järgnev | Dmitri Tolstoi |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Nikolai Pavlovitš Ignatjev |
| Sünniaeg |
29. jaanuar 1832 Peterburi, Venemaa |
| Surmaaeg |
3. juuli 1908 (76-aastasena) |
Krahv Nikolai Pavlovitš Ignatjev (vene keeles Граф Никола́й Па́влович Игна́тьевM 29. jaanuar (vkj 17. jaanuar) 1832 – 3. juuli (vkj 20. juuni) 1908) oli Venemaa poliitik ja diplomaat. Ta oli tuntud oma agressiivse ekspansioonipoliitika ja Vene imperialismi poolest. Aastal 1860 tagas ta Venemaale Hiinalt Pekingi konventsiooniga suured maavaldused.[1] Suursaadikuna Osmanite Riigis õhutas ta Balkani poolsaarel panslavismi ja ülestõuse Osmanite vastu ning oli osaliselt vastutav 1876. aasta aprilliülestõusu eest. Aastal 1877 veenis ta Venemaa valitsust kuulutama Türgile sõda ning aasta hiljem osales San Stefano lepingu läbirääkimistel, millega kasvas Vene mõju Balkani poolsaarel kuni Suurbritannia ja Austria-Ungari sekkumise tõttu lepingut muuta tuli. Aastatel 1881–1882 oli ta Venemaa siseminister, kus tema poliitika oli ülikonservatiivne ja -rahvuslik.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ John L. Evans, Russian Expansion on the Amur, 1848-1860: the Push to the Pacific (Edwin Mellen Press, 1999).
- ↑ George Ignatieff (1985). The Making of a Peacemonger: The Memoirs of George Ignatieff. University of Toronto Press. Lk 25–32. ISBN 9781442638594.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ignatieff. George (1985). The Making of a Peacemonger: The Memoirs of George Ignatieff. University of Toronto Press. Lk 25–32. ISBN 9781442638594.