Neturei Karta

Allikas: Vikipeedia
Neturei Karta liikmed protesteerimas sionismi vastu
Neturei Karta liikmed meeleavaldusel Palestiina iseseisvust toetamas

Neturei Karta (aramea keeles 'Linna valvurid' on ẖaredi (ultraortodokssete) judaistide rühmitus, mis mõistab hukka kõik sionismi vormid ning vastustab aktiivselt Iisraeli riiki.

Teised ortodoksse judaismi kogukonnad, sealhulgas sionismivastased, on Neturei Karta Iisraeli-vastase tegevuse avalikult hukka mõistnud. Isegi hasedi judaistid peavad Neturei Kartat metsikuks äärmuseks.

Rühmituse liikmete arv jääb alla 5000 ja nad on koondunud Jeruusalemma. Nendega seotud isikuid, kes ei ole rühmituse liikmed, leidub mujal Iisraelis, Londonis, New Yorgis ja mujal New Yorgi osariigis.

Ideoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Neturei Karta pooldajad rõhutavad neid rabiinliku kirjanduse osi, mille kohaselt juudid saadeti Iisraelist pagendusse kõigepealt oma pattude pärast. Peale selle pooldavad nad vähemuse seisukohta, et Iisraeli mis tahes laadi vägivaldne tagasivõtmine on Jumala tahte vastane (Babüloonia Talmud, Ketuboth 111).

Liikumise juhid on seisukohal, et holokaust oli Jumala karistus juutide patu (sionismi) eest. Sionism on nende meelest jultunud jumalateotus. Neturai õpetuse järgi peavad juudid ootama, kuni Jumal lõpetab juutide pagenduse, ning inimlikud katsed seda teha on patused. Nende veebisaidid väidavad, et sionistid on meelega mõistnud tuhanded juudid surema hävituslaagrites, selle asemel et lubada neil emigreeruda mujale kui Palestiinasse. Nii said sionistid nõuda sionistlikku riiki.

Nad on seisukohal, et meedia pisendab meelega nende vaatekoha tähtsust, näidates neid pisikese vähemusena, kuigi nende arvamust jagab või on lähedastel seisukohtadel suur osa juute.

Nad usuvad, et tõelise Iisraeli saab taastada alles siis, kui tuleb Messias.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem jagu Neturei Karta liikmetest põlvneb Ungari juutidest, kes asusid 19. sajandi alguses elama Jeruusalemma vanalinna. 19. sajandi lõpul võtsid nad osa uute asumite rajamisest väljapoole linnamüüre, et vähendada vanalinna ülerahvastust. Enamik neist on praegu koondunud Batei Ungarini asumisse ja suuremasse Meah Shearimi asumisse.

Nad vastustasid häälekalt sionismi ideoloogiat, mille järgi püüti Osmanite riigi kontrolli all olevas Palestiinas panna maksvusele juutide suveräänsust. Nad panid pahaks uusasukaid, kes olid valdavalt sekulaarsed, ning väitsid, et juute saab lunastada üksnes Messias.

Seda argumenti tõendasid nad muuhulgas Talmudi väitega, et kui Rooma riik juudid pagendas, tegid juudid ja maailma rahvad jumaliku lepingu. Lepingu üks tingimus oli, et juudid ei tõsta mässu mittejuudi maailma vastu, mis andis neile varjupaika. Teine tingimus oli, et nad ei rända massiliselt Iisraelimaale. Kolmas tingimus oli selle legendi järgi, et vastutasuks ei kuisa paganarahvad juute väga karmilt taga. Neturei Karta liikmed väitsid, et seda lepingut rikkudes mässavad juudid avalikult Jumala vastu. Mõned väitsid, et kolmandat tingimust rikkudes on paganad jätnud täitmata oma lepingulise kohustuse.

Seda seisukohta jagas valdav osa ortodoksseid juute enne Teist maailmasõda ja isegi pärast sõda.

Enne Palestiina jagamist[muuda | muuda lähteteksti]

Palestiina sionistlike ja mittesionistlike juudikogukondade pinged olid haripunktis 1920. aastatel, pärast seda kui mõrvati Hollandi luuletaja Jacob Israël de Haan, endine sionist, Agudat Israeli pooldaja, kes vastustas juudi riigi loomist. Novembris 1970 (ja kordussaatena 21. novembril 1971) oli Iisraeli raadios "Zarkor" eetris saade, kus väljaande Kitsur Toldoth ha-Haganah toimetaja Yehuda Slutski, Avraham Tehomi ja David Tidhar arutasid oma rolli mõrvas ja või sellest teadlik olemist.

Slutski kirjutas: "(...) vana yishuv keeldus alistumast ja allumist ilmalikule ülemvõimule (...) kui nad lõid lahku ja moodustasid sõltumatu kogukonna (...) siis keegi neid ei seganud. Kui poleks olnud De Haani, oleksid nad organiseerinud oma väikese kogukonna, millel poleks olnud mingit omavalitsuslikku ega poliitilist tähtsust. De Haan kasutas oma sidemeid, et viia võitlus üle rahvusvahelisse poliitikasse. Ta püüdis rajada poliitilist organisatsiooni, mis võistleks sionistliku liikumisega, mis oli siis alles lapsekingades ega olnud veel täielikult maksvusele pääsenud – selles seisnes de Haani ohtlikkus (...) Yosef Hecht, Haganah' ülem, sai juhtnöörid äraandja kõrvaldada. Ta andis käsud edasi Zechariah Urielile, Haganah' ülemale Jeruusalemmas ... Ma ei taha laskuda üksikasjadesse, see on äärmiselt ebameeldiv, kuid see oli käsk – nad ei saanud lubada tal jääda."

Avraham Tehomi ütles: "See ei olnud ainult Hechti otsus. Asjasse oli segatud keegi väga tähtis isik Palestiinas (...) see oli väga kõrgetasemeline otsus (ma loodan, et see ei lähe eetrisse...). Ta sai loa ... pole veel tulnud aeg tõde päevavalgele tuua..." Selle koha peal sekkus intervjueerija, produtsent Chaninah Amotz: "Kes seda käskis? Kas 50 aastat hiljem ei saa seda öelda?" Tehomi ütles: "Ma ei taha öelda."

Samas saates ütles politseinik David Tidhar: "Mul on kahju, et mind ei valitud tema likvideerijaks, minu ülesanne oli kaitsta neid, kes seda tegid... Ma läksin lähedusse ja ootasin laske... Loomulikult läksin ma kohe sündmuspaigale. Et ma teadsin, mis suunas tulistaja pidi põgenema... Ma suunasin politsei neid jälitama [vastassuunas]]..."

Võitluse sekulaarsete sionistide ja usklike mittesionistide vahel võitsid pikapeale sionistlikud jõud.

1947–1967[muuda | muuda lähteteksti]

Väike ortodokssete sionistide rühmitus moodustas kõige väljapaistvamad juudi religioossete kogukondade esindajad, kui ÜRO 29. novembril 1947 otsustas Palestiina jagada. Teise ortodoksse partei Agudat Israel esindajad palusid ÜRO Peaassambleel hääletada jagamise vastu.

Agudat Israel hindas aga ümber oma seisukoha Iisraeli riigi rajamise asjus ja osales enamikus iisraeli valitsustes (kuigi ta seniajani ei võta vastu ministriportfelle).

See Agudat Israeli poolevahetus põhjustas radikaalse nihke oma ortodokssete liitlaste poolt reedetud Neturei Karta ideoloogias.

Nende vastuseis Iisraelile ja sionismile muutus aina äärmuslikumaks, eriti siis, kui nende juhid olid rabi Amram Blau ja tema abikaasa, judaismi vastu võtnud endine Prantsuse vastupanuliikumise liige, kes oli Blau holokausti ajal päästnud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]