Neobaltia hoone
Neobaltia hoone on Tartu ülikooli üliõpilaskorporatsioonile Neobaltia ehitatud konvendihoone aadressil Kastani 1, mis on üks varasemaid juugendstiili näiteid Tartus.[1]
Ehitis valmis aastatel 1902–1904 arhitekt Rudolf von Engelhardt koostatud projekti järgi.[2] Ehitustöid juhtis tolleaegne tuntud Tartu ehitusmeister Wilhelm Sternfeldt, aiakujunduse autor oli arhitekti vend Walter von Engelhardt.[3]
Praegu asub hoones Tartu Saksa Kultuuri Instituut. Hoone on arvatud kultuurimälestiseks.
Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt hoone tellijaks olnud baltisaksa korporatsioon Neobaltia maitsele on kujunduses lähtutud sajandivahetuse saksa villaarhitektuurist. Heimat-stiilile omane on krohvitud seinu kaunistav saksapärane puitsõrestik- ehk vahvärkdekoratsioon. Kõrge sokkel on laotud maakivist.[4]
Maja peafassaadil asub puust sammastele toetuva varikatusega peaportaal, milleni viib kõrge trepp. Nii välisuks kui ka ehitise arvukad rikkaliku puulõikeornamendiga kaunistatud aknad on juugendlikult ümarkaarsed.[4]
Arhitektuurilahendus on rõhutatult ebasümmeetriline.[4] Ehitise kõrge poolkelpkatus on liigendatud paljudeks tasapindadeks ning hoonet ilmestavad ülespoole kaarduvad katuseservad. Maja loodenurgas paikneb püramiidja kiivriga, kaarakende ja konsoolidele toetuva räästaga loodetorn.[5][4]
Väliskujunduses ilmneva saksa rahvusromantilise traditsiooniga on plaanilahenduses ühendatud inglise elamu ratsionaalne ülesehitus.[6] Peasissekäik avaneb avarasse vestibüüli, kust pääses konvendiruumidesse.[4] Hoone keskseks ruumiks on avar läbi kahe korruse ulatuv suure kaaraknaga saal. Selle kõrval olid lükandseina abil eraldatav söögituba ning seltskondlikeks ruumideks mõeldud puhvet ja väike kaminasaal.[7] Teisel korrusel asusid raamatukogu ja oldermanni ruum, tornis aga väike galeriiruum vaatega Toomemäele.[7]
Hoone idaküljel eendub pilastrite ja puitkaartega kaunistatud veranda,[4] mis jätkus terrassiga, moodustades sujuva ülemineku aeda.[7] Juugendile omaselt kujutasid maja ja aed endast lahutamatut tervikut ning pargikujunduses peegeldus maja konfiguratsioonist lähtuvaid elemente: näiteks järgiti muruparteri kujundamisel veranda kumerust.[3]
Pärast teist maailmasõda muudeti endise konvendihoone siseruumide jaotust.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Siilivask, Mart. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Rahvusarhiiv, 2006, lk 249.
- ↑ Siilivask, Mart. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Rahvusarhiiv, 2006, lk 251.
- ↑ 3,0 3,1 Hallas-Murula, Karin. 101 Eesti arhitektuuriteost. Tallinn: Varrak, 2012, lk 87.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 korp. "Neobaltia" konvendihoone Tartus Kastani 1 kultuurimälestiste riiklikus registris
- ↑ Siilivask, Mart. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Rahvusarhiiv, 2006, lk 254.
- ↑ Siilivask, Mart. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Rahvusarhiiv, 2006, lk 252–253.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Siilivask, Mart. Tartu arhitektuur 1830–1918. Historitsism ja juugend. Tartu: Rahvusarhiiv, 2006, lk 253.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Neobaltia hoone |