Nangijaala

Nangijaala on väljamõeldud maailm, kuhu Astrid Lindgreni raamatus "Vennad Lõvisüdamed" satuvad pärast surma vennad Lõvisüdamed (Karl ja Joonatan Lõvisüda). Seal on Kirsiorg ja Kibuvitsaorg.

Nangijaala asub kusagil tähtede taga. See on paik, kust tulevad kõik muinasjutud, sest nimelt seal sünnivad muinasjutulised asjad. Need, kes sinna jõuavad, võivad ise kogu aeg seiklustest osa võtta ning muutuvad kohale jõudes terveteks tugevateks ja ilusateks. Nangijaalas pole ka seesugust aega, nagu on maa peal, ka 90 aastat möödub seal justkui kaks päeva. Ajastud vahetuvad seal suvaliselt, poiste sinnasattumisel oli laagritulede ja muinaslugude aeg.

Nangijaalas on mägede vahel kaks haljendavat orgu: Kirsiorg ja Kibuvitsaorg. Kibuvitsaorg ei ole enam vaba maa, seal valitseb Tengil. Kõrgetes mägedes leidub aga selgeid järvi, kohisevaid ojasid, koski ja lilledega ülekülvatud aasu. Mäed muutuvad aga kõrgemal ja kaugemal ohtlikumaks ning lisaks huntidele on ürgmägede tipus ka Tengil ise ning tema lohe Katla.

Kirsiorg

Kirsiorust lookleb läbi jõgi. All orus asub küla ise koos oma vanade hoonete ja õuedega, kus on kukki, koeri, lambaid ja kitsi. Külas on kõrts nimega „Kuldkikas“, kus peetakse külakoosolekuid.

Kirsiorus on kõik tasuta, inimesed annavad üksteisele üht või teist ja tulevad vajadust mööda vastastikku appi. Tulbi talus elab Sofia üksi oma tuvide, kitsede ja mesilastega ning ta aed on nii lilli täis, et seal mahub vaevalt liikuma. Joonatan kutsub Sofiat tuvikuningannaks, sest ta tuvid on lumivalged ja suudavad lennata läbi taevakauguste kuitahes pikka maad.

Vendadele Lõvisüdametele anti Kirsiorus Rüütli talu, kus värava küljes on väike roheline silt nende nimega. See on vana valge maja, roheliste nurkade ja rohelise uksega, otsapidi maja küljes on tall, mille taga puuris elavad küülikud. Talli ja maja ristumisel tekkinud nurgas on pink, muru sees kasvavad nurmenukud, kivirikud ja karikakrad. Hoovis on sireleid ja kirsipuid, kõige ümber kulgeb madal kiviaed. Elumajas on tuba ja köök, poisid otsustavad elada köögis, nagu nad harjunud on, et jätta tuba ema jaoks, kui ta ükskord nende juurde jõuab. Köögis oli suur lahtine tulease, suur laud, vanamoeline klappsohva ning salalaekaga kapp.

Kibuvitsaorg

Pärast Tengili valitsemise algust on Kibuvitsaorus sisse ja välja liikuda väga raske, see on lubatud vaid Tengili meestele. Valvuritele tuleb öelda salasõna: „kõik võim Tengilile, meie vabastajale“. Kõige rangemalt on keelatud relvade omamine ja igal inimesel võib olla vaid üks hobune. Kibuvitsaoru elanikud on kõik kahvatud, nälginud ja õnnetud, sest Tengil on pannud nad enda heaks orjama ja on neilt kõik elatusvahendid ära võtnud. Kibuvitsaorus hakkasid kiiresti levima laulud Joonatanist, rahvas lootis, et temast saab nende vabastaja.

Terve müüri peale on kaks väravat: Suurvärav ja paadisilla juures olev värav. Kibuvitsaoru küla lähedal on kosk ja jõgi lookleb läbi oru.

Ühel õhtul Kibuvitsaorus mõtiskleb Karl Lõvisüda selle üle, kuidas varasematel aegadel said külaelanike lapsed jõe ääres mängida, kuid nüüd enam ei saa, sest jõgi jääb Tengili ehitatud müürist väljapoole.

Küla keskel on väljak, ilus väike plats vanaaegsete majade vahel. Väljaku ääres on kõrts ning platsi keskel kaks iidset pärna.

Ürgjõgede jõgi ja Karmanjaka

Läbi Kibuvitsaoru voolab üks lai, kõrgete kallastega ja tugeva vooluga jõgi, mida kutsutakse Ürgjõgede jõeks. Selle jõe peal on kosk, mida teatakse kui Karma koske.

Kose nimi on eesti keelde tõlgitud kui Karmi kosk, aga rootsi originaalis on see Karmafallet ja erinevates inglise keelsetes tõlketes Karma Falls, vihjega Karma kontseptsioonile Aasia religioonides. Jõgi, kosk ja selle ümber toimuv tegevus justkui näitlikustab seda.

Üle jõe viib sild, mille lasi ehitada Tengil, kui ta Kibuvitsaorus võimule tuli. Sild ehitati kivist ja selle ehitamiseks kasutas Tengil Kibuvitsaoru inimtööjõudu, sundides sealseid tööealisi mehi endale orjadeks olema.

Tengili ehitatud kivisild ühendab omavahel haljendavat Nangijaalat ja teisel pool jõge asuvat Karmanjakat – süngeilmelist teravatipuliste mägedega kaetud ala, mida valitseb Tengil. Sealsete mägede tipus asetseb tema loss, iidne kindlus, mis on sama süngeilmeline, kui need mäed, mida tema valitseb.

Vennad Lõvisüdamed on sunnitud kaks korda Karmanjakat külastama, et Kibuvitsaoru rahvale head teha, kuid neile ei meeldi seal ja Joonatan lohutab Karli, kui nad seal ühel korral Karmanjakas sõdurite eest põgenevad, et kui nad kord üle silla Nangijaala poolel tagasi on, hakkab neil kohe jälle parem.

Nangijaala poolel kasvab jõekaldal üks kõrge, ilus hõbepaju, mille okstest kinni hoides Karl ja Joonatan end ettevaatlikult Ürgjõgede jõe voogudesse kastavad. Hiljem ütleb Karl selle paju kohta "meie puu" ja ta peidab end selle okste vahele, kui nad Karmanjakast tulles sõdurite eest põgenevad.

Karma kose voogudesse oleks peaaegu uppunud üks hobune, keda ratsanik sundis võimatut ülesannet täitma – jõge ületama, aga õnneks sekkub sündmuste käiku Joonatan, kes päästab nii hobuse kui ratsaniku. Ratsanik ei pea heategu meeles ja on hilisemate sündmuste käigus üks neist meestest, kes Joonatani jälitab.

Karma koske kaob äraandja Jossi pärast seda, kui Sofia Karli abiga tema salaplaani paljastab.

Karma kose kõrvalt järsakust hüppavad alla Vennad Lõvisüdamed, kui nad raamatu lõpus vabasurma lähevad. Nad hüppavad haljale aasale kaugel järsaku all ja jõuavad Nangiliimasse.