Näitus "Kohtumised"

"Kohtumised" on Eesti kultuuriloole keskenduv püsinäitus Eesti Rahva Muuseumis.

Näitus avati Eesti Rahva Muuseumi uues majas 2016. aasta oktoobris. Näitus erineb oma lähtealustelt märgatavalt ERMi varasematest püsinäitustest. Oma roll selles on ka uuel hoonel.

Oma maja ehitamine ERMile oli päevakorral muuseumi alguspäevist peale. 20. sajandi jooksul toimus tervenisti neli sellist algatust. 2005. aastal, mil ERM kuulutas koostöös Kultuuriministeeriumi ja Eesti Arhitektide Liiduga välja rahvusvahelise arhitektuurivõistluse hoone kavandi leidmiseks, oli tegemist juba viienda katsega. Jaanuaris 2006 avalikustati konkursi tulemused: võitis kavand „Mälestuste väli“ („Memory Field“) büroolt DGT Architects. 2013. aasta kevadel sai maja nurgakivi ja 2016. aasta oktoobris avas muuseum külastajatele uksed.

Uue muuseumihoone rajamine tähendas terve uue kompleksi loomist. See ajendas muuseumi oma eesmärke ja identiteeti selgemini sõnastama. Eesti kultuuriloo püsinäituse põhimõtete ja käsitluslaadi määratlemisest kujunes ERMis maja valmimise aastatel selle protsessi keskpunkt.

Traditsiooniliselt on Eesti Rahva Muuseumi kuvand seostunud Eesti talupojakultuuriga. 19. sajandi taluelule on keskendunud kõik varasemad muuseumi püsinäitused. „Kohtumiste“ töörühm otsustas lähtuda aga laiemast Eesti kultuuri käsitlusest. Huvi pakkus Eesti rahvastik tervikuna, mitte üksnes eesti keelt kõnelevad inimesed, samuti 19.–20. sajandist varasemad ja hilisemad perioodid.

Üldpealkiri „Kohtumised“ hõlmab 12 iseseisvast näitust, mis võtavad tervikuna enda alla ligikaudu 3500 ruutmeetrit. Näitusele sisenedes avaneb enam kui 100 meetri pikkune vaade „Ajarajale“, mis on kultuuriloo ülevaatenäitus meie asustusajaloost. „Ajarajalt“ hargnevad käigud, mis juhatavad edasi näitusesaalidesse ning nendevahelistele avatud aladele, kus asuvad mitmesugused teemanäitused. Nende hulgas on teemasid, mida ERM on käsitlenud varemgi, näiteks väljapanekud meie traditsioonilisest rahvakultuurist ja nõukogudeaegsest argikultuurist. Kuid leidub ka uusi. Varasemast suurem kaal on arheoloogilisel materjalil, samuti vaimse kultuuri aspektidel: eesti keelel ja regilaulul. Näitused on veel kodust ja toidukultuurist, looduskeskkonnast ja linnaruumist. Eraldi näitusesaal on Eesti esimese sinimustvalge, Eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloolise lipu jaoks. Osalussaali on oodatud näitusi tegema inimesed, kes muuseumides ei tööta. Lisaks on saal tervikkogude näitamiseks ning külastajatele iseseisvaks tegutsemiseks.

Selle pealtnäha eripalgelise koosluse seob tervikuks „argikultuuri“ mõiste, mis on etnoloogias ja folkloristikas võetud kasutusele varasema „rahvakultuuri“ kõrvale ja asemel. Argikultuur tähistab kõike inimeste loodut: esemeid, kombeid, uskumusi, käitumisviise, norme, väärtusi. Argikultuur on endastmõistetav ja loomulik – see on globaalsete protsesside taustal aeglaselt ja järjepidevalt kulgev igapäevaelu nii lähemas kui ka kaugemas minevikus, inimeste ees seisvad valikud ja otsused.

Argielu kogevad kõik inimesed, olgu nad rikkad või vaesed, tähtsad või mitte. „Kohtumiste“ töörühmale pakkusid huvi pigem ajaloos vähem tuntud inimeste lood ja esemed. Teemadki valiti näitusele esindama niisuguseid kultuurilisi muutusi ja nähtusi, mida tõenäoliselt enamik Eesti rahvastikust isiklikult koges.

Mahukas nii ajalise ja temaatilise haarde poolest kui ka ruutmeetrite hulgalt, on „Kohtumised“ paljude inimeste koostöö tulemus. Aastate jooksul kuulus kuraatorite hulka üle 40 inimese etnoloogia, arheoloogia, ajaloo, folkloristika, kultuurikommunikatsiooni, keeleteaduse, kirjandusteaduse, semiootika, religiooni uuringute, geoloogia, geograafia, kartograafia, muusika ja mitmelt teiseltki alalt. Nad olid paljudest ülikoolidest, muuseumidest ja uurimisinstituutidest.

Ajarada

Eesti alal on järjepidevalt elatud umbes 11 000 aastat, alates ajast, kui Maal lõppes viimane suur jääaeg. Inimesed asusid siia kohe, kui ilmastik oli muutunud pehmeks ning metsades ja veekogudes leidus küllaldaselt saakloomi. Nad püüdsid kala ja harisid põldu. Ehitasid teid, maju ja linnu. Põletasid rauda, tõrva ja lupja. Tegid asju ja kauplesid nendega. Abiellusid, said lapsi, hoolitsesid vaeste ja haigete eest, matsid oma lähedasi. Mõistsid kohut ja vahel tegid ka ülekohut. Jutustasid lugusid, laulsid oma laule ja ajasid asju oma keeles. Nad tulid ja läksid, vahel vabal tahtel, vahel olude sunnil, mõnikord väevõimul. 11 000 aasta jooksul on muutunud kliima ja rannajoon, loomaliike on tulnud ja kadunud. On linnu asutatud ja maatasa tehtud ning uuesti üles ehitatud. On tulnud mõnigi uus usk ja kadunud vanu. On vahetunud valitsejad ja riigivõim. On loodud oma riik ja e-riik.

Ajarada juhatabki külastaja läbi Eesti ajaloo. Näitust võib läbida kahes suunas: alustades tänapäevast ja järk-järgult ajalukku kaevudes või liikudes kiviajast nüüdisaja poole. Ajarada on jagatud seitsmeks lõiguks: vabaduste aeg, elu raudse eesriide taga, moodsad ajad, raamatuaeg, ristiusu tulek, metalliaeg ja kiviaeg. Need ei ole rangelt ajaloosündmustega piiritletud. Siiski iseloomustavad iga perioodi just talle omased kultuurinähtused. Igal ajal on olnud omad reeglid, normid ja tõekspidamised, mida on määratlenud poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud olud, suhted valitsejate ja naabritega ning tehnilised võimalused. Sõltumata ajastu reeglitest ja veendumustest on inimeste ees alati olnud valik, mida kommetest ja traditsioonidest arvesse võtta, mida edasi arendada ning mida muuta.

„Talu elu ja talu ilu“

Eestlane valmistub kogu aeg talveks. See ütlus iseloomustab eesti taluelu põhiolemust – oskust põhjamaises kliimas ellu jääda. Talutööde rütm tulenes suvisest ja talvisest poolaastast. Põllutööd ja talvesööda varumine karjale kestsid kevadest hilissügiseni. Talvine aeg, mil päikesevalgust jagus vaid mõneks tunniks, oli metsalangetamise, tubaste tööde ja suhtlemise aeg.

Eesti Rahva Muuseumi kogude tuumik pärineb eesti talukultuurist. Kuna eesti talurahvas elas pikka aega pärisorjuses, keskendus looming esemetele, mida kasutati kodust väljaspool või rahvarohketel üritustel. Algusaja vanavarakogujate seas oli palju kunstnikke, keda paeluski just esinduslikum osa talurahva loodust – rahvakunst. Kuid oluliseks eesmärgiks seati ka argielu jäädvustamine. Nüüd võimaldavad muuseumi rikkalikud kogud näidata mitmeid talu argielu ja ilu tahke eelkõige 18. sajandist kuni 20. sajandi alguseni.

Kui palju aega ja vaeva nõudsid talutööd? Kuidas koguti materjali asjade valmistamiseks? Milliseid tööriistu kasutati külades 100 ja rohkemgi aastat tagasi? Näitus vaatleb kolme teemat: „Mets on vaese mehe kasukas“ tutvustab talurahva hooneid ja tarberiistu, „Meie igapäevane leib“ eestlase põhitoitu ja „Linast särgini, villast vammuseni“ talurahva töö- ja pidurõivad. Tähelepanu jagub ka tööprotsessidele.

„Rahvas ja riik“

Eesti iseseisvus 1918. aastal. Oli aeg, mil pärast Esimest maailmasõda tekkis Euroopas suurte impeeriumide lagunedes palju rahvusriike, teiste seas ka Eesti, mis seni oli olnud Vene keisririigi osa. Nii suured otsused ei sünni riikidel, rahvastel ega inimestel üleöö. Selleks valmistuti pikka aega, lõppeesmärki algselt tajumatagi.

Ennast harides ning võõrsilt õppust võttes kasvatas eestlane end kodanikuks. Laulu-, põllumeeste ja karskusseltsidest jõuti parteide loomiseni, millel olid poliitilised nõudmised. Vallakohtus asju lahendades, valla- ja linnaasju ajades jõuti vastutuse võtmiseni, õpiti koos tegemise kunsti. Tuli ette erimeelsusi ja tülisidki. Ent otsus iseseisva Eesti kohta sündis meie seas ja meie enda tahtena. Olime kasvatanud end rahvaks, kellel on kodanikujulgust. Kodanikuühiskonnaks kasvamine ja kodanikujulguse hoidmine jätkub iga päev.

Vähe on maailmas riike, mille emalipp on alles. 19. sajandi lõpus eesti üliõpilaste ideest sündinud lippu on hoolega hoidnud mitmed põlved eri võimu ajal. Lipp oli aastaid peidetud, et see õigel ajal taas nähtavale tuua. Pärast seda, kui ajalooline lipp 1991. aastal peidupaigast välja toodi, usaldas Eesti Üliõpilaste Selts selle hoidmise taas Eesti Rahva Muuseumile.

„Paralleelilmad“

Elamine näib nii tavaline, üha uuesti korduv. Inimlik on rõõmustada, kurvastada, armastada või kahetseda, sõltumata ajast või kohast. Samas on kõik kordumatu: ühes ajas ja kohas elatud elu on nii erinev. Näitus „Paralleelilmad“ räägib elamise tavalisusest ja erilisusest 1940.–1980. aastail, mida entsüklopeediates ja kooliõpikutes nimetatakse külma sõja perioodiks. Nõukogude Liit ja lääs olid eraldatud raudse eesriidega. Toimus võidurelvastumine ja võidujooks kosmosesse, tehti poolt- ja vastupropagandat, käisid lahingud spordiareenidel. Eesti saatuseks pärast suurt sõda oli kuuluda liiduvabariigina Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu. Raudne eesriie lahutas ka paljud pered.

Näituse peategelasteks on Eestiga seotud inimesed, kes on sündinud enne sõda või vahetult sõja järel. Nende seas on siin sündinud ja elanud, siit läinud või viidud, siia tulnud ja elama jäänud inimesed. Nad meenutavad oma elu, jutustades lugusid armastusest ja sõprusest, edust ja kirest, rõõmust ja valust, valikutest ja juhustest. Lood elust on aknaks, mille kaudu näitus heidab pilgu sellesse ajastusse. Mõned lood on ajatud, teised aga sellised, nagu külma sõja aegne võim ja ühiskond võimaldas. Mälupiltidest, eluhetkedest ja räägitud lugudest kujuneb kollaaž ajaloost. Nende lugudeta oleks suur ajalugu kuivem ja kiretum.

„Oma ase“

Kodu on ruum, kus põimuvad isiklik ja avalik maailm. Ideaalis on kodu privaatne koht, kus saab ise olla ja ise teha ning kus valitseb põhimõte „oma tuba, oma luba“. Siiski on siia ikka ja jälle sekkunud ühiskond oma ideede ja normidega. Kodusisustus peegeldab aegade muutumist, perekondade saatust ja inimeste loovust. Mõni kodu on aga kui ajakapsel, kus on säilinud terviklikult ühe ajastu interjöör.

Aastatuhandeid on Eestis elatud ja magatud ruumikitsikuses. Omaette tuba ja täielik privaatsus on Eesti kodus uue aja luksus ja kas selle juurde jäädakse või viib areng inimesed taas üksteisele lähemale, näitab aeg. Aeg ja olud on vorminud eluasemed mitmekesiseks ja kontrastseks. Värvikad ja mitmekesised on ka inimeste mälestused – lood oma kodust ja asemest.

„Süüa me teeme“

Näitus tutvustab meie toidukultuuri traditsiooni ja uuenemist. Mis jääb uuest püsima ja mis hääbub? Kas need on retseptid, toorained, töövõtted või midagi muud? Lihtne on märgata Eesti toidukultuuri hooajalisust ja seotust perekondlike või kalendriliste tähtpäevadega: kevadel ilmub lauale värske räim, jõulu ajal täidab poelette verivorst ja vanaema sünnipäevalaualt ei puudu rosoljekauss. Raskem on märgata, kuidas kokad toidupärandit kujundavad. Toit on nagu kokkade hääl, mis kannab nende tõekspidamisi ja maailmavaadet ning kõneleb pere või kogukonnaga. Kuidas meie toidukultuur uueneb? Kas need muudatused on tehnoloogilised või teisenevad pigem ideed ja toidueelistused? Mida hindavad professionaalsed kokad? Näitus tutvustab ka toiduaineid, mida Eestis igapäevaselt kasutatakse.

„Inimene looduskeskkonnas“

Eesti looduskeskkond on kujunenud selliseks, nagu me seda praegu tunneme, pikaajalise inimmõju tulemusena. Loodus on pakkunud vahendeid ellujäämiseks ja silmailu, kuid sealt on pärit ka ähvardavad põuad, ikaldused ja haigused. Sõltudes paljuski sellest, mida loodus on võimaldanud, on inimesed samal ajal seda ka ümber kujundanud ning sinna oma jälje jätnud.

Maailma suured keskkonnaprotsessid algavad kindlatest kohtadest ja nähtustest ning osalt ka inimeste valikutest ja otsustest. Ka siin, Eesti Rahva Muuseumis, on iga kohalviibija osa Raadi (loodus)keskkonnast. See keskkond mõjutab teda; tema kohalolek ja iga tegu omakorda seda keskkonda.

„Linnad linnas“

Kas märkad koduteel kriidiga asfaldile joonistatud roosat ja kollast keksukasti? Oled sa tähele pannud, et keegi on kortermajade vahel mänguväljakul katki läinud korvpallirõnga asemele teinud käepärastest vahenditest uue ja kevadõhtuti kajavad majade vahel pallimütsatused?

See, kuidas me linna kogeme ja tajume, on seotud sellega, kes me oleme – millise elukogemuse, maailmavaate ja haridusega, kui vanad ja mis soost. Päevast päeva samal tänaval kõndival vanahärral ja lapsevankriga noorel isal on tänavast omad kogemused ja mälestused. Arvatavasti ei kujuta kumbki neist päris hästi ette, milline on see tänav seal mängiva kolme tüdruku jaoks. Igal inimesel on oma linn.

„Linnad linnas“ vaatleb linnaruumi ja linnaga seotud kujutlusi laste ja noorte silme läbi. Mida panevad lapsed ja noored linnakeskkonnas tähele? Kus nad käivad ja mida nad teevad? Kuidas nad muudavad linnaruumi enda omaks? Näituse teeb eriliseks see, et need eksponaadid on välja töötatud koos laste ja noortega. Selle asemel et uurida laste linnaruumi tundmaõppimiseks lapsi ja noori, uurisid kuraatorid nendega koos linna.

„Keelekatel“

Friedrich Robert Faehlmanni muistendi järgi oli nii: inimesed olid omavahel tülli läinud ja Vanataat otsustas nad maailma laiali saata ning igaühele oma keele keeta. Kuna virgad eestlased jõudsid kohale veel enne, kui keelekatel keema oli läinud, said nad endale Vanataadi enda keele.

Teistelgi rahvastel on oma keele kohta seesuguseid ilusaid lugusid. Enamasti ongi keel see, mis üht rahvast teistest eristab. Eesti keel on üks läänemeresoome keeltest. Seda on mõjutanud nii naaberkeeled kui ka teised keeled, mida siin maal on kõneldud. Keel on keerukas süsteem, mis koosneb häälikutest, millest tehakse sõnad, laused ja tekstid. Kõige selle kokkupanekul kasutatakse üldisemaid ja eriomasemaid reegleid. Teisipidi on igas keeles palju allkeeli. Eestimaa on olnud sajandeid keeleline lapitekk, kuhu mahtus üle 100 pisikese murraku. Lisaks geograafilistele murretele on keeles kaks suurt ja teineteisest erinevat allkeelt: suuline ja kirjalik keel, ning palju registreid, nagu luulekeel, argikeel, lastekeel jms. Päris omaette keel on kurtide keel.

Keel muutub pidevalt. Paljud muutused toimuvad põlvkondade jooksul, aga samas loob inimene keelt iga päev. Ta ehitab pidevalt lauseid, mida keegi pole öelnud, ja loob mõnikord sõnu, mida keegi pole kasutanud. Näitusel „Keelekatel” saab eesti keelt kuulda ja lugeda. Mis on eesti keele eripära? Millised on eesti keele häälikud ja kuidas kõriorel täishäälikuid teeb? Mille poolest erinevad allkeeled kirjakeelest? Kuidas eesti keel muutus selliseks, nagu ta tänapäeval on?

„Regilaul“

Regilaul on suulise rahvakultuuri looming, kus on võrdselt tähtsad sõnad, viis ja esitamistava. See on aastatuhandeid kujunenud läänemeresoome keeleruumis, ühendades hõime poeetilise mõtteilma kaudu. Ühine on värsivorm, ühised on luulekujundid ja kinnisväljendid, aga samas on igal hõimul oma eripärane regilaulu traditsioon.

Regilaul on paindlik – selle kaudu on võimalik väljendada nii usundilisi kujutelmi, igapäevaelu kogemusi kui ka arusaama maailmapoliitikast. Regilauludes rõõmustavad tüdrukud oma ilu ja nooruse üle ning vaeslapsed leinavad vanemate kaotust. Regivärsivormis hällitatakse lapsi unele ja loitsitakse töist edu.

Regilauludel on keeruline tekst, aga viisid on lihtsad, väikese ulatusega ja meenutavad kõnemeloodiat. Tähtsad on esitamistavad ja -kontekst. Arhiivis laulutekste lugedes, helisalvestisi kuulates või kontserdilavalt tänapäevaseid esitusi vaadates ei meenugi, et regilaul polnud mõeldud publikule, vaid oli eelkõige seotud lauljate igapäevaeluga: nende tööde, tähtpäevade, tunnetega. Näitusel saab kuulda 400 regilaulu.

„Aja jälg Eesti vaibal“

Tänapäevainimesele tähendab vaip tavaliselt põrandakatet, vahel ka seinavaipa või esinduslikku gobelääni. Eesti muuseumikogudes leidub aga suur hulk talurahva sõidu- ja asemetekke ning muistseid õlakatteid, mida on samuti nimetatud vaipadeks.

Esimesed teated Eesti vaipadest on sama vanad kui Eestimaa kohta käiv ajalookirjutus. Henriku Liivimaa kroonikas on kirjas, et ristisõdalased said 1224. aasta Harjumaa sõjaretkel kolme linnust ähvardades lisaks maksudele palju vaipu (waypas quam plures). Tõenäoliselt pidas kroonik nimetamisväärseks villaseid kaunistatud õlakatteid. Hilisemates orduaegsetes ürikutes on sellise kehakatte nimetus vayp, wep või wepae. Tekk on paarsada aastat tagasi kodunenud laensõna saksa keelest (Decke – ’kate’, decken – ’katma, kaitsma’), mis viitab eseme otstarbele. Ürgse soome-ugri sõna versioonid "sõba", "sõuke", "sõpp" on Eestis kasutusel olnud õlakatte või ümber puusade mähitava vaipseeliku nimetusena. Eesti saartel on aga sõbaks kutsutud hoopis aseme- ja meretekke. Nii on Eestis juba pikka aega kattevaipade nimetustena paralleelselt kasutusel olnud kolm nimetust: sõba, vaip ja tekk. Viimase aastasaja jooksul on käibele tulnud palju erineva otstarbega vaipu. Muistsetele kehakatetele, taluaegsetele aseme- ja sõidutekkidele on lisandunud põranda- ja seinavaibad, tugitooli- ja diivanikatted, vannitoavaibad, lapsevankritekid, autoistmekatted… Omaette kultuurinähtuseks on muutunud kunstnike vaibalooming.

Eesti Rahva Muuseumi kogus on üle 3000 vaiba. Vanimad on kootud 18. sajandil, enamik pärineb aga 19. ja 20. sajandist. Leidub ka uuema aja tekstiilikunstnike vaibaloomingut. Näitus „Aja jälg Eesti vaibal” toob vaataja ette nii muistseid sõbasid kui ka vanade rahvakunstimeistrite ja professionaalsete tekstiilikunstnike eriotstarbelisi vaipu.

Tee ise näitus!

Kas sul on mingi teema, millesse sa kirega suhtud? Kas tahad näidata oma ideid ja huvisid laiemale ringile? Kas soovid kutsuda inimesi kaasa mõtlema? Kas oled mõelnud, et tahaks ise päris oma näitust teha? Kui vastasid neist ühele või mitmele küsimusele jah, siis pakub Eesti Rahva Muuseum sulle ruumi, kus saad oma näituse teha. Kord aastas toimub näituseideede konkurss, mis on mõeldud neile eraisikutele, kodanikuühendustele või organisatsioonidele, kes ei tegele igapäevaselt muuseumitöö või näituste kureerimisega. Võitjad saavad oma idee ellu viia. Eesti Rahva Muuseum pakub võidunäituse jaoks pinda (130 m²) ja tehnilisi vahendeid. Kui tekkis huvi, võta ühendust: osalussaal@erm.ee.

Avatud fond

Eesti Rahva Muuseumi kogudesse kuulub üle miljoni museaali, nende seas mitusada tuhat eset. Näitustele jõuab neist aga vaid murdosa. Näitusi ette valmistavad kuraatorid ja kujundajad teevad oma valiku näituse sisust lähtuvalt, eelistades erilisi, hästi säilinud ja ilusaid või vastupidi tüüpilisi esemeid, mis aitavad jutustada lugu. Nii juhtub, et mõni karismaatiline ese satub ikka ja jälle näitusele, mõnda aga pole 100 aasta jooksul üldse eksponeeritud. Avatud fondis eksponeeritakse ühte tüüpi esemeid tervikkogudena. Alati pole see õigupoolest võimalik, sest mõnda esemetüüpi, näiteks õllekannusid või postmarke, on muuseumis nii palju, et kõik ei mahu korraga välja parimagi tahtmise juures. Sellegipoolest saab avatud fondi saalis ülevaate kogude mitmekesisusest.

Tegelussaal

Tegelussaal on näitusel „Kohtumised“ asuv õpikeskkond, kus viiakse sageli läbi haridusprogramme, aga tegelikult on siia oodatud tegutsema kõik külastajad. Tegelussaalis saab uurida maailma ja Eesti ajaloo kronoloogiat, katsuda ja kogeda eri ajastute esemeid ja materjale ning võrrelda viiest ajajärgust pärit kodu makette. Astu sisse!