Mõrd
Mõrd on kase-, paju- või sarapuuvitstest punutud kalapüünis.[1]
Valmistamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mõrd valmistatakse sirgetest jämedatest vitstest, mis ühendatakse peenematest vitstest ringpunutisega. See on pika koonilise tagaosaga ja võib olla tihe nagu korv. Mõrra suuosas on all sirge ja ülal loogakujuline varb ehk suulook. Suulooga külge kinnitatakse lehterjas vitstest pujus ehk neel, mille lõpus on kitsas läbipääsuava. 20. sajandil oli Eestis kasutusel mõrd, mis koosnes suuloogast, mõnest võrust, raami moodustavatest hõredalt paigutatud pikivitstest ja raamile tõmmatud võrgulinast; ka pujus tehti võrgulinast. Meremõrral on kaks või rohkem pujust ning võrgulinast mõrratiivad ehk vesiaed, mis suunab kalad mõrrasuu juurde.[2] Mõrrad jagunevad suuruse ja kasutusviisi järgi jõe-, ääre- ja avaveemõrdadeks.
Mõrra osad
[muuda | muuda lähteteksti]Mõrd kinnitatakse veekogu põhja pikkade teivastega, enamasti kalatõkke silmadesse või kalade liikumisteedele. Mõrra osad on järgmised:
- Juhtaed – põhjast pinnani ulatuv võrksein, mis pannakse risti kala liikumisteega.
- Tiivad – kala mõrrasuu poole suunavad nurga alla paigutatud vahendid.
- Kariaed – teravate tagasikeeratud nurkadega, ei lase juba sisenenud, kuid ettevaatlikuks muutunud kalal väljapääsu leida ja suunab ta edasi mõrrakaela poole.
- Kael – lehtrikujuline mõrrakere esiosa, kus mõrra kõrgus hakkab kahanema.
- Pujus – ahenev lehtrikujuline mõrrakere osa, mis raskendab kalal mõrrast väljuda.
- Pära – lehtrikujuliste pujustega varustatud mõrrakere osa, mis suunab kala edasi kalakoti poole ja muudab sealt väljumise raskeks.
- Vitsad – rõngad või raamid, mis hoiavad mõrrakeret lahti.
- Kalakott – viimasele pujusele järgnev osa, kuhu koguneb peamine saak. Kalakoti lõpp tõmmatakse sulgevtropiga kokku ja avatakse saagi nõudmisel.
- Mõrrasopp – kalakoti viimase vitsa tagune kahanev osa.
Tänapäev
[muuda | muuda lähteteksti]Vastavalt kalapüügieeskirjadele defineeritakse mõrd kui lõkspüünis, mis koosneb juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest.[3]
Praegu on rohkem levinud mõrratüübid kastmõrd ehk seisevnoot, ääremõrd, rivimõrd, juhtaiata mõrd, jõemõrd ja mõrrajada. Liigist sõltuvalt ka tindi-, vähi- ja silmumõrrad ning angerja valguspüünismõrd.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 120.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 169.
- ↑ Kalapüügieeskiri. Vabariigi Valitsuse 16.06.2016 määrus nr 65, § 7 lg 2 p 1.