Võrgulina
Võrgulina on sõlmkoeline hõre kangas, mida kooti lõngast, niidist või nöörist. Eestis osati võrgulina kududa juba kiviajal[1].
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Võrgulina valmistati 19. sajandi lõpuni enamasti kodus kedratud linasest lõngast. Selle kudumisel kasutati võrguharki, kaladit, uid, raskusvihti. Võrgulinast valmistati põhiliselt kalapüüniseid: kalavõrke, nootasid, kahvu, rüsasid, jämedamast nöörist ka märsse, hülge- ja hundivõrke jm. Kasutati mitut sõlmimisviisi: harilik sõlm, täielik umbsõlm, ristsõlm, silmussõlm, vene sõlm. Võrgusilmade suuruse mõõtmiseks kasutati näpuotsi, seetõttu nimetati võrku kahe-, kolme-, nelja- jne sõrmeliseks[1].
Kuna puuvillane võrgulina oli märksa paremate püügiomadustega kui linane, hakati 19. sajandi lõpus neid kuduma ostetud puuvillniidist. Hiljem osteti juba vabrikus kootud puuvillast võrgulina[1].
Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval on võrgulina põhiliselt valmistatud monokiudmaterjalist ehk võrgulina moodustavad niidid koosnevad vaid ühest monokiust. Kiu läbimõõt on suurem kui 0,1 mm. Suurema silmaga nakkevõrkude valmistamisel kasutatakse jäikusomaduste parandamiseks ka üksikutest monokiududest kokkukeerutatud niite.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 350