Mustand:Kooriksamblikud
Samblikud on kooselulised ehk sümbiootilised organismid, mis koosnevad seentest ehk mükobiontidest ja fotobiontidest (vetikatest ja/või tsüanobakteritest). Samblikud moodustavad puudel, kividel või maapinnal eri kuju ja värvusega talluseid, mida nimetatakse sambliku kehaks. Leidub valge, rohelise, kollase, punase, pruuni, halli ja musta värvusega lihheniseerunud seeni. Samblikud paljunevad vegetatiivselt või eoste abil.[1]
Kooriksamblikuid loetakse pisisamblikuteks nende ehituse ja suuruse tõttu võrreldes lehtsamblikutega ja põõsassamblikutega.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Samblike parimaks eristamistunnuseks on nende vegetatise keha talluse väliskuju ja värvus. Samblikutallus võib olla väga mitmesuguse kujuga, rohkem või vähem jagunenud harunev, kuid alati varreks, juureks ja lehtedeks eristumata. Tallluse väliskuju ehk morioloogia järgi jaotatakse samblikud kolme suurde rühma (neid nimetatakse ka samblike kasvuvormideks): põõsas-, leht- ja kooriksamblikeks.[2]
Samblikutel ei ole lehti, juuri ega varsi. Varreks, juurteks ja lehtedeks jagunemata keha nimetatakse talluseks. Värvilt on samblikud hallikad, rohekad või pruunikad, harvem kollakad. Koorik- ehk pisisamblikud on liibuva tallusega, moodustades vähem märgatavaid pulbrilisi, siledaid või krobelisi laike.[3]
Kooriksamblike tallus esineb uhetaolise pulbrilise, sileda või praguneva koorikuna või kirmena, mis ei jagune ei harudeks ega holmadeks. Kooriksamblikud on enamasti võrdlemisi väikese tallusega ning substraadile niivõrd tugevasti kinnitunud, et neid ei ole võimalik sealt eemaldada — erinevalt leht- ja põõsassamblikest, mida tavaliselt on hõlbus kaasa korjata. Seepärast nimetataksegi kooriksamblikke pisi- ehk mikrosamblikeks.[4]
Samblike ehituses võib esineda ka struktuure, mis pärinevad seenemetaboliitidest. Näiteks mõnedel kooriksamblikel on leitud korteksis polüsahhariidne kiht.[5]
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Pisisamblikke (kooriksamblikke) on ligi 600 liiki. 54 samblikuliigi leidumine Eestis on kaheldav – neid on küll varasemate uurijate nimekirjades mainitud, aga tõendavad herbaarmaterjalid puuduvad. 40 liiki ei ole pärast 1950. aastat enam leitud ja neid peetakse Eesti floorast hävinuks või tõenäoliselt hävinuks. [6]
Mõned kooriksambliku näited:
- -kärnsamPiirblik (Lecidella elaeochroma)
- Kuld- (Caloplaca spp.)
- Tähn- (Arthonia spp.)
- Liud- (Lecanora spp.)
- Piprasambliku (Rinodina spp.) liigid.
- Suur kühmsamblik (Acrocordia gemmata)
- Saare-mõhnsamblik (Bacidia fraxinea)
- Täpiline jahusamblik (Phlyctis agelaea)
- Kibe-lumisamblik (Pertusaria amara)[7]
Bioindikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval kõige enam õhku saastavad tegurid on katlamajad, tööstusettevõtted ja transpordivahendid. Antud tegurid paiskavad elusloodusesse ohtlikke saasteaineid, mis otseselt mõjutavad õhku ja elusloodust. Õhu puhtust on võimalik hinnata puudel kasvavate samblike ja sammalde järgi. Selles piirkonnas, kus on õhk rohkem saastatud kasvab samblikke ja samblaid palju vähem võrreldes piirkonnaga, kus on väiksem õhusaaste. Väikese õhusaastega piirkonnas kasvab samblaid ja samblikke palju rohkem, samuti esineb selles piirkonnas mitmeid erinevaid liike.
Kooriksamblikud on õhu saastumise suhtes üks taluvamaid liike. Eestis väga sagedalt levinud ja kõikjal (puukoor, puit, tsement, betoon, lubjakivi jm.
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ A.Kalda, T.Randlane, T.Paal, A.Saag. Väike sammalde ja samblike raamat, lk 94–95. AS Bit, 2004.
- ↑ Trass, Hans; Randlane, Tiina (1994). Eesti suursamblikud (eesti keel). Tartu: Kroonpress. Lk 14
- ↑ Randlane, T., Saag, A. 2004. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituut, Tartu http://www.ut.ee/ial5/k2n/key/eps.pdf
- ↑ Trass, Hans; Randlane, Tiina (1994). Eesti suursamblikud (eesti keel). Tartu: Kroonpress. Lk 14
- ↑ Büdel, B., Scheidegger, C. (1996). "Thallus morphology and anatomy". Lichen Biology: 37–64
- ↑ Trass, Hans; Randlane, Tiina. "Eesti samblikud". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 26. november 2023.
- ↑ Jüriado, Inga. "Eesti loodus". Vaadatud 26. novembril 2023.