Psühhoanalüütiliste teooriate kohaselt tuleneb musta huumori naljana tajumine psüühikasse kogunenud ja seal alla surutud agressiivse energia vallandumisest, mis on omamoodi mäss vaimsete ja loogiliste "tsensorite" vastu (Spencer, Freud, Redlich, Levine, Deleanu jt). Samal põhjusel võivad naljakana tunduda ka vägivalla- ja õudusfilmid.[viide?]
Must huumor erineb nii n-ö sinisest huumorist, mis keskendub rohkem toorestele teemadele nagu alastus, seks ja kehavedelikud, kui ka otsestest roppusest.[viide?]
"Juku, roni kohe maha! Ega isa ennast sellepärast üles ei poonud, et sina tema jalgade otsas kiikuda saaksid!"
"Mis kell on?" küsib ühesilmaline kerjuseit möödujalt. "Öö on, muti, öö on," vastab too ning kustutab oma sigaretikoni eidekese ainsasse allesjäänud silmakoopasse.
Mis on vahet suurel juudil ja väiksel juudil? – Suur juut põleb kauem.
Ulrike Willinger, Andreas Hergovich, Michaela Schmoeger, Matthias Deckert, Susanne Stoettner, Iris Bunda, Andrea Witting, Melanie Seidler, Reinhilde Moser, Stefanie Kacena, David Jaeckle, Benjamin Loader, Christian Mueller, Eduard Auff. Cognitive and emotional demands of black humour processing: the role of intelligence, aggressiveness and mood. – Cognitive Processing, 2017, kd 18, lk 159–167.
