Moedisain

Allikas: Vikipeedia

Moekunst ehk rõivadisain on disainiharu. Iseseisvaks kunstialaks kujunes 19. sajandi II poolel, mil Pariisis asutati esimesed moemajad. Eristatakse igapäevaseks kandmiseks mõeldud rõivaste kujundamist ning kõrgmoodi, mille väljundiks on moeetendus või moefoto.

Pexels-photo-461035.jpg

Moedisain ja selle jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Moedisain ehk moekunst (rõivadisain, riietusesemete kujundamine ja kombineerimine) on disaini, esteetika, naturaalse ilu jms väljendamine ja kujutamine riietel ning aksessuaaridel. Moedisaini mõjutab kultuur ja sotsiaalsed hoiakud ühiskonnas ning see varieerub olenevalt ajast ning kohast. Moedisain on lai teema, mis hõlmab peale loomeprotsessi ja materjalide veel tehnoloogia arendamist ja globaalsete tootmiskettide strateegilist juhtimist, erinevaid allüksusi ning brändi loomist. Mood on teatud ajahetke kombed, rütm, maitse muusikas, kunstis ja rõivastuses. Aksessuaare kasutatakse, et täiustada riideid ja on valitud spetsiaalselt et täiendada kandja välimust. Aksessuaarid jagunevad kahte rühma: tarbefunktsiooniga aksessuaarid, näiteks kepid, käekotid, päikese- ja vihmavarjud, ning eemaldatavad iluaksessuaarid, näiteks prossid ja muud ehted. Moekad riided, lisandid ja kehaehted on lihtsad teistele silma jääma. Sageli on käekotid, jalatsid, mütsid, ehted, aksessuaarid ja uus soeng oluline staatuse sümbol. Moedisain jaguneb kolmeks: haute couture ehk kõrgmood, ready-to-wear ja massimood.

Haute couture[muuda | muuda lähteteksti]

Pexels-photo-458694.jpg

Haute couture (prantsuse keeles; eesti keeles “kõrge õmblemine” või “kõrge kleiditegemine”) ehk kõrgmood on eksklusiivsete personaalselt kohendatud riiete loomine. Haute couture rõivas luuakse algusest lõpuni käsitsi, kasutatakse kõrge kvaliteediga kalleid kangaid ning õmblemisel pannakse tähele kõiki detaile ja kasutatakse ka ainult käsitsi teostatavaid tehnikaid. Couture tähendab prantsuse keelest otse tõlgitult “kleidi tegemist”, kuid võib viidata ka moele üleüldiselt ja rätseptöödele. Haute couture'i rõivastus valmistatakse kliendile ning rätsepad kohendavad rõivaid vastavalt kliendi mõõtudele.

Haute couture kui termin viitas algselt inglase Charles Frederick Worthi töödele, mida ta valmistas 19. sajandil Pariisis, kuna ta lasi oma klientidel ise valida kangaid, värve ja ka teisi detaile enne kui ta oma disainiprotsessi alustas. Ka tänapäeval on see termin kaitstud ning seda võivad kasutada ainult kindlad ettevõtted, kes on täitnud vajalikud standardid.

Ready-to-wear[muuda | muuda lähteteksti]

Ready-to-wear ehk (pr prêt-à-porter) on termin, mida kasutatakse vabrikus valmistatud riiete kohta, mida müüakse lõplikus olekus, standardsetes suurustes, erinedes rätsepatöödest. Off the peg on termin, mida kasutatakse ka mitteriietusesemete puhul nagu käekotid. Mõned haute couture'i moemajad ja disainerid toodavad ka ready-to-wear kollektsioone, kuna need toovad suuremat kasumit.

Massimood[muuda | muuda lähteteksti]

Masstööstus on suurtes kogustes rõivaste valmistamine kauplustes või kataloogides müümiseks. Peamiselt on masstööstuse rõivad valmistatud mõne mõõdutabelite järgi, mis on kusagil välja töötatud nn keskmine süsteem. See kui hea tulemus saadakse, oleneb tabelist, mida kasutatakse, ja kui oskuslikud töötajad ettevõttes töötavad. Harva müüvad tehased otse kauplustes oma toodangut, peamiselt on vahel mõni bränd kui tellija.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 19. sajandi keskpaika olid kõik riided tehtud tellimusel. See oli käsitöö üksikisikutele, kas kodu tootmise või tellimisel õmblus- ja rätsepatöökodadelt. 20. sajandil algus tõi uued tehnoloogiad, nagu õmblusmasin. Globaalse kapitalismi tõus ja areng lõi tehase süsteemi tootmiseks ja leviku jaekaupluste nagu kaubamajad – tekkis masstoodang ja standardsed rõivaste suurused. Kuigi moetööstus arenes esimesena Euroopas ja Ameerikas, siis täna on see rahvusvaheline ja väga globaliseerunud tööstus.

Sageli juhtub nii, et ühes riigis on tooted välja mõeldud, teises riigis toodetud, kuid müüakse kogu maailmas. Näiteks Ameerika moefirma võib kangamaterjali hankida Hiinast ning lasta rõivad valmistada Vietnamis ja viimistleda Itaalias, kuid lõpuks saadetakse valmistoodang lattu USA-s jagamiseks jaekauplustesse üle maailma. ​Moetööstus on pikka aega olnud üks suuremaid tööandjaid USA-s ja see jääb nii ka 21. sajandil. Samas vähenes tööhõive märkimisväärselt, kui tootmist on üha enam üle viidud välismaale, eriti Hiinasse. Kuid viimaste trendide kohaselt hakkab taas see Hiinast USA-sse tagasi kolima, just peamiselt Hiinas tekkivate tootmishäirete tõttu ja USA valitsuse loodud soodsa ärimaastiku tõttu. [1]

Moedisainer[muuda | muuda lähteteksti]

Moedisainer on tippmoekunstnik, kes kavandab ja loob moekollektsiooni, mõistes, kuidas ideed valmisrõiva kujul realiseerida. Disainer on moemeeskonnas võtmefiguuriks, kes teeb koostööd illustraatorite, tarnijate, turundajate, konstruktorite ja rätsepatega. Moedisainer vastutab moe esitlemise, mudelite valiku, läbirääkimiste eest fotograafide ja showruumide töötajatega. On väga oluline, et disainer oleks loominguline inimene, intuitiivse moetunnetusega, samuti võimeline meeskonnatööks ja suuteline tähtaegadest kinni pidama. Ta peab olema samaaegselt nii kunstnik kui ka ärimees. Tema kvalifikatsioon ja oskused võimaldavad tal olla juhtpositsioonil enamikus moetööstuse allüksustes, samuti kontrollida mitmesuguseid tootmisega seotud etappe.[2]

Reet Aus[muuda | muuda lähteteksti]

Reet Aus on eesti moe-, teatri- ja filmikunstnik. Ta on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur, jätkusuutliku disaini labori eestvedaja ja väärtustava taaskasutuse meetodi rakendaja. Reet Aus on platvormi Trash to Trend looja, mille idee kasvas välja tema enda doktoritööst. Selle eesmärk on disainiprotsessis rõivatööstuses tekkivate jääkide ärakasutamine.

2015. aastal esilinastus ka Eesti Disainiöö raames “Out of fashion” (“Moest väljas”), mis on Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi poolt valminud dokumentaalfilm Reet Ausist ning tema plaanidest maailma muuta. Praeguse ajastul on aktuaalne liigtarbimine ning selle probleemi esirinnas on moetööstus. Vabrikud toodavad tonnides mürgiseid jäätmeid ning moedisainer Reet Aus võitleb selle probleemi vastu. Valminud dokumentaalfilm jälgib Reet Ausi teekonda moetööstuses Tallinnast, kuni massitööstuse probleemi keskpunkti Bangladeshi. 

Meedia[muuda | muuda lähteteksti]

Väga oluline osa moe arengul on meedial. Moekriitikat, -suuniseid ja -kommentaare võib leida ajakirjadest, ajalehtedest, televisioonist, moe veebilehtedelt, sotsiaalvõrgustikest ja moeblogidest. Ajakirjades kajastatud kuulsustel on suur mõju moevoolude kujunemisel. Kuulsusi on seostatud moega juba sellest ajast peale, kui Hollywood oma kaamerad esmakordselt tööle pani. Väga suurteks mõjutajateks on ka muusikud ja nende videod. Läbi nende erinevate mõjutajate muutub mood väga kättesaadavaks.

Moeajakirjad on väga suurt osa kandnud moeajaloo kujunemisel. Ajakiri peab ühtlasi edastama moemõtteid oma lugejatele. Toimetajate, stilistide, modellide ja fotograafide abiga peab ta asetama need ideed ka oma ajastu konteksti. Moefotograaf võib üheainsa pildiga lisada mingile riideesemele emotsioonid, ajakohasuse ja ikooni staatuse. Alates 1980. aastast kuulub sellesse protsessi ka stilist. Vanu moeajakirju lehitsedes joonistub nende muutuvast sisust välja moe kulgemine. Aastate vältel on moodi vorminud ka lakkamatu dialoog kunsti ja äri vahel. Aastal 1892 USA-s asutatud Vogue on olnud kõige kauem kestev ja kõige edukam moeajakirjadest. Meeste moeajakirjad hakkasid ilmuma alates 1990-datest.

Teleülekanded said alguse 1950-ndatel väikeste moe vihjetena. Aastal 1980 hakati edastama moeetendusi. FashionTV oli pioneer selles ettevõtmises ja on nüüdseks kasvanud juhtivaks nii Fashion Televisioon ja uued meediakanalid võrreldes teiste moeväljaannetega. Hoolimata televisiooni ning interneti levialast (sealhulgas blogid) on meediakajastus endiselt kõige olulisem vorm avalikustamise silmis moetööstuses. Viimastel aastatel on ilmunud e-ajakirjad nagu Fashion Network ja Raja Magazine, mida juhtis Nole Marin. [1]

Moeharidus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis annab moedisainialast haridust kolm kõrgkooli:

Terminid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Antimood vastureaktsioon või protest valitseva moesuuna suhtes. Näiteks 1990ndate alguses tekkinud grungestiil.
  • Bränd (ingl k brand – tootemärk, kaubamärk) on nimi, sümbol või märk toote, sh rõivaste identifitseerimiseks, selle eristamiseks teistest samalaadsetest aineliste ja sümboolsete omaduste põhjal.
  • Haute couture on prantsuskeelne mõiste kõrgema õmblus- ja rätsepakunsti ehk kõrgmoe kohta.
  • Lookbook on hooaja kollektsiooni tutvustav brošüür või portfoolio, mis annab edasi disainerimärgi imidžit, kangavalikut ja värve, vähemkonkreedseid lõikeid ja detaile.
  • Lõige on konstrueeritud detailide kogum, millest rõivas koosneb ja mille järgi saab rõiva kangast välja lõigata.
  • Mannekeen on
  1. inimesekujuline ja -näoline nukk riiete näitamiseks kaupluste väljapanekus;
  2. õmblustööl kasutatav toel seisev torso rõivaste proovimiseks;
  3. varem kasutusel olnud ainus sõna rõivaid demonstreeriva isiku kohta, praegu nimetatakse mannekeene sagedamini modelliks.
  • Moejoonistus on üht või mitut moefiguuri kujutav joonistus, mille eesmärgiks on edasi anda
  1. eseme tegumoodi;
  2. illustreerida üldist stiili, moejoont.
  • Moemaja on moodsate rõivamudelite loomise, demonstreerimise ja müümisega tegelev ettevõte.
  • Prêt-à-porter on tööstuslikult toodetud standardsuuruses seeriamoerõivad ka moemaja või disaineri limiteeritud moeseeria (tulnud prantsuse keelest ja tähendab 'valmis kandmiseks').
  • Rätsepatöö (tailor-made) ehk tellimuse peale valmistatud rõivas eraklientidele, arvestades rätsepatöö põhimõtteid. Üldlevinult loeti algselt rätsepatööks ülikondi, ülerõivaid ja kostüüme, kuid tänapäeval on laienenud rätsepatöö kogu rõivastusele ning paljud rätsepad tänapäeval tegelevad ka muude rõivaste valmistamise ja rõivastusega seotud teenustega.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Mood".
  2. "Moedisainer".
  3. Anne Metsis (2016). Moetähestik