Minu näoga onu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

“Minu näoga onu” on Andres ja Katrin Maimiku tragikomöödia. Film jõudis Eestis kinodesse 22. septembril 2017.

Minu näoga onu[muuda | muuda lähteteksti]

Andmed
Žanr draama, komöödia
Režissöör Andres Maimik, Katrin Maimik
Muusika Sten Šeripov
Operaator Mihkel Soe
Kunstnik Kristina Lõuk
Heli Horret Kuus
Monteerija Helis Hirve
Produtsendid Maie Rosmann-Lill, Maario Masing
Aasta 2017
Esilinastus 21. september 2017
Riik Eesti
Keel eesti keel
Tootja Kuukulgur film ja

Kinosaurus film

Kestus 110 min

Osatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Peaosatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Näitleja Tegelane
Rain Tolk Hugo Terasmaa
Roman Baskin Raivo Terasmaa
Evelin Võigemast Marian

Kõrvalosatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Näitleja Tegelane
Ruben Tolk Noor Hugo
Maarja Mitt Regina
Eve Kivi Raivo Terasmaa sõber
Carmen Mikiver registraator
Jarek Kasar tema ise
Siim Nestor tema ise
Koit Raudsepp tema ise
Raul Saarmets tema ise
Tõnis Kahu tema ise

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Film algab kaadritega, kuidas väike poiss mängib suures aulas komisjonile viiulit. Komisjoni selja taga on hulk tühje toole peale ühe, millel istub vanem mees. Kui poiss on lõpetanud, kõnnivad nad koos toolil istunud mehega majast välja. Poisi küsimuse peale “Isa, kas mul läks hästi?”, vastab mees, et igal inimesel on oma anne, aga Hugo oma tuleb veel üles leida.

Edasi näidatakse Hugo Terasmaad 35-aastasena. Ta on popmuusikakriitik, kes esineb raadiotes ning kirjutab raamatuid. Ühel päeval koju tulles leiab ta diivanilt võõra mansetinööbi. Nõudes oma naiselt Reginalt selgitust, puhkeb tüli, ning Hugo sõidab maamajja, et mõtteid koguda ja kirjutamisega tegeleda.

Hugo isa Raivo Terasmaa on džässmuusik, täpsemalt trombonist, kes teeb tööotsi matustel ning muretseb, milliseks kujuneb tema enda oma. Samuti väidab Raivo end põdevat eesnäärmevähki. Ta sõidab maale Hugo juurde, teatab, et tal on vaid mõned kuud elada jäänud ning nõuab, et poeg hoolitseks tema eest ning korraldaks talle hiljem väärikad matused. Endaga toob Raivo kaasa kohvri, milles olevat kõik, mis peale tema surma alles peaks jääma. Hugo pole isa saabumise üle kuigi õnnelik, kuid ei saa midagi selle vastu ette võtta, sest maja on ka Raivo kodu. Isa ja poja vahel tekivad kohe erinevatel põhjustel konfliktid.

Hugo helistab mitmel korral oma eksnaisele, Reginale ja uurib, kuidas tal läheb, loeb talle lõike oma raamatust ning mängib muusikat. Kõned lõppevad alati konfliktiga. Kuigi Raivo tahab poja muret kuulata ja talle nõu anda, ei soovi Hugo seda. Suvel töötab rannas ka psühholoog Marian, kes korraldab seal inimestele grupiteraapiat. Ühel päeval liitub nendega ka Raivo, kes soovib jagada lugusid oma elust. Marianile see ei meeldi ning kuigi ta püüab Raivot lahkuma sundida, ei tee viimane sellest välja. Ühel päeval kohtab Marian külapoes Hugot, ning uurib, kas too saaks oma isal paluda mitte teraapiasessioone segada. Vestlusega liitub ka Raivo, põhjustades sellega Hugole piinlikust. Tuleb välja, et Marian on Hugo loomingu austaja ning palub mehel järgmisest raamatust autogrammiga koopia saata.

Hugo töötab oma teose kallal ning Raivo käib endiselt grupiteraapias kaasa rääkimas. Hugot hakkab huvitama, kas Marian ehk teda tema enda probleemidega aidata ei saaks ning väidab naisele, et tema “sõbral” olevat muresid, sest läks äsja naisest lahku. Paraku selgub Hugo jutust, et ta siiski enda kohta näiteid tõi. Marian teeb Hugoga erinevaid teraapilisi harjutusi, mis aitaksid mehel lahkuminekust üle saada.

Ühel päeval koju saabudes leiab Hugo kõik grupiteraapias käijad, eesotsas Raivo ja Marianiga, enda aeda korrastamast. Hiljem grillitakse ning Hugo proovib Marianile lähenda, mängides talle muusikat, mille kohta oli kirjutanud lõigu pooleliolevas raamatus. Hetke rikub Raivo, kes tuleb Marianile tromboonimängu õpetama. Õhtul läheb Raivo koos Mariani ja teiste teraapia liikmetega peole. Hiljem liitub nendega ka Hugo, kelle Marian tantsule võtab.

Kaks mootorratturit ja Marian aitavad Hugol Raivo koju toimetada. Marian lahkub. Hugo paneb isa voodisse magama ning läheb seejärel naisele järele. Hugo ja Marian lähevad merekaldal seisvasse vanasse laeva, kus naine suvel elab. Marian kingib Hugole rannakarbist talismani, mille Raivo hiljem pudelit avades ära lõhub. Hugo ja Marian kohtuvad veel mitmel korral ning enamasti häirib nende koos veedetud hetki isa Raivo. Marian vihastab mehe peale kui vahetult peale armatsemist helistab Hugole tema eksnaine Regina ning soovib kokku saada. Järgmisel päeval sõidab Hugole külla Regina, kuid ainult selleks, et teatada plaanist oma uue armastatuga Eestist ära kolida. Hugo ja Regina vahel puhkeb tüli ning mees läheb teraapiaseanssi Marianiga lepitust sobitama, kuid ei suuda otsustada, mida sealt otsib. Marian ütleb Hugole halvasti, kuid vabandab hiljem.

Marianil saavad suvised teraapiaseansid läbi, ning ta kolib tagasi linna. Sama teevad ka rohkete tülide tõttu ka Raivo ja Hugo. Hugo on jõudnud vahepeal lõpuni kirjutada oma raamatu, kuid sellel pole soovitud edu. Hugo otsustab külastada oma isa ning viia ta arsti juurde. Haiglas tuleb välja, et Raivo on oma haiguse kohta valetanud ning on tegelikult terve. Enne kui Hugo vihahoos lahkub, küsib Raivo, kas poeg talle juubelipeo korraldab.

Hugo põgeneb taas maale. Ta lavastab isa kadumise ning korraldab mälestusürituse, mis tegelikult on hoopiski Raivo juubelipidu. Kohal on Raivo vanad tuttavad ning ka Raivo ise tuleb üritusele kohale. Isa ärritub poja idee peale ja lahkub ürituselt. Koju minnes ei leia Hugo oma isa. Õues on paduvihm, Hugo läheb Raivot otsima ning leiab viimase bussipeatusest istumast, käes kohver, mida ta palus pojal tema lahkudes alles hoida. Hugo viib isa koju ning paneb ta voodisse magama. Samal ajal arutleb ta, et Raivo pole talle kunagi olnud kui isa, pigem nagu “minu näoga onu”.

Film lõpeb sellega, et Hugo paneb kirja aja Mariani Tallinna teraapiakabinetti, et naist näha ning kinkida talle oma raamat. Nähes, et naine on rase, pakub ta välja, et võib lapse isaks hakata.

Arvustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kriitikute sõnul on film “Minu näoga onu” hurmav ja muhe, halenaljakas ja piinlik ning pisut seksikas[1][2][3][4]. Samuti iseloomustati loo käiku rahuliku, kuid normatiivselt lahjana[2]. Filmi kohta ilmunud arvustustes kiideti nii operaatoritööd kui ka kaadreid Pärnumaa loodusmaastikest[1][2][4]. Samuti peegeldub arvustuse põhjal filmis ka inimeste suhetes ja elus valitsev ebakindlus, üksildus ja sihitus[2]. Eraldi toodi välja Roman Baskini äratundmisrõõmu pakkuva Raivo Terasmaa roll ning Evelin Võigemasti töö psühhoterapeudi Mariani kehastamisel[1]. Samuti kiideti ka operaatoritööd ning filmis nähtavaid looduskaadreid[4][1].

Festivalid ja auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Film “Minu näoga onu” maailma esilinastus 53. Karlovy Vary filmifestivalil.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Helen Schasmin. "ARVUSTUS | "Minu näoga onu" - Oscari-väärilise pilguga Evelin Võigemast muhedas draamavabas draamas". Delfi, 24.09.17. Kasutatud 28.09.17.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Sten Kauber. "Arvustus. "Minu näoga onu" suhete rütmitult helisev valu". ERR kultuuriportaal, 25.09.17. Kasutatud 27.10.17.
  3. Hendrik Alla. "«Minu näoga onu» on tõeline meestekas". Postimees, 22.09.17. Kasutatud 27.10.17.
  4. 4,0 4,1 4,2 Liisa-Lotta Veiken. "Nalja, naeru ja imekauneid looduskaadreid ehk “Minu näoga onu”". 4dimensioon. Kasutatud 29.10.17.
  5. Laurence Boyce. "The Man Who Looks Like Me: Same faces, different people". Cineuropa, 07.07.17. Kasutatud 29.10.17.

Lingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. IMBd "Minu näoga onu"
  2. "Minu näoga onu" treiler