Minamata haigus

Allikas: Vikipeedia

Minamata haigus (jaapani keeles 水俣病 Minamata-byō) oli 20. sajandil Jaapanis Kumamoto prefektuuris Minamata linnas alguse saanud epideemia, mille põhjustajaks oli elavhõbedamürgistus.

RHK-10 klassifikatsioonis ei ole Minamata haigust eraldi välja toodud. Kirjanduses viidatakse sellele kui elavhõbeda ja selle ühendite toksilise toime tagajärjele – kood RHK-10 järgi T56.1, sõltumata elavhõbeda päritolu allikast.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Chisso kontsern avas Minamatas oma esimese keemiatehase juba 1908. aastal. 1932. aastal hakati seal etanaali tootmiseks kasutama katalüsaatorina metüülelavhõbedat. Kuni sellise tootmisviisi lõpetamiseni 1968. aastal laskiski Chisso oma reoveed Minamata lahte.

21. aprillil 1956 uuriti ühes Chisso kontserni tehase haiglas viieaastast tüdrukut, kellel olid tekkinud kõndimis- ja kõnelemisraskused ning konvulsioonid. Kahe päeva pärast ilmnesid ka tüdruku nooremal õel sarnased sümptomid. Tüdrukute ema teatas, et ka naabrite tütrel olid sarnased sümptomid. Teostati majast-majja uuring, ning leiti kaheksa sarnaste sümptomitega haiget. 1. mail teatas haigla peaarst, et on puhkenud "tundmatu kesknärvisüsteemi haiguse epideemia", mida hakati nimetama Minamata tõveks.

Haigust hakkas uurima Kumamoto ülikool, ning sümptomid selginesid: patsientidel oli tekkinud jäsemete tuimus, häälemuutus ning nägemis-, kuulmis- ja neelamisraskused. Hiljem aga asendusid sümptomid konvulsioonide, kooma ja surmaga. Oktoobriks 1956 oli kindlaks tehtud 40 patsienti, kellest 14 oli surnud.

Ohvrid olid kõik elanud Minamata lahe äärsetes kalurikülades, kus põhitoiduks oli kala. Kassidelgi oli avastatud sarnane haigus. Siis hakati arvama, et haiguse põhjustajaks on mõni raskmetall, mis vette sattudes reostas kalu. Chisso tehase reovesi sisaldas pliid, elavhõbedat, mangaani, arseeni, seleeni, talliumi ja vaske. Algul peeti põhisüüdlaseks mangaani, kuid märtsis 1958 saabus Minamatasse inglise neuroloog Douglas McAlpine, kes teatas, et Minamata tõve sümptomid ühtivad elavhõbedamürgistuse omadega. Minamata lahest avastatigi palju elavhõbedajääke.

Chisso sai kiiresti Jaapanis vihatud kontserniks. Pärast aastaid kestnud võitlust esitas 1968. aastal Jaapani valitsus Minamata haiguse kohta lõpliku otsuse: "Minamata haiguse korral on tegu kesknärvisüsteemi kahjustusega, mida põhjustab pikaajaline mürgistus Minamata lahe kalade ja rannakarpidega. Kahjustavaks aineks on metüülelavhõbe. Minamata haiguse viimased patsiendid registreeriti aastal 1960 ning selle põhjuseks on tõenäoliselt 1957. aastal lahest pärinevate toodete söömiskeeld ning tehase uus heitvete puhastussüsteem."

Lõpuks, 1973. aastal, sundis Jaapani kohus Chisso kontserni maksma iga ohvri eest 18 miljonit jeeni kompensatsiooni.

Minamata haigusse oli 2001. aasta märtsi seisuga haigestunud 2265 inimest[1], kellest 1784 (78,8%) oli surnud.[viide?]

Minamata haiguse epideemia kuulub nelja Jaapani keskkonnareostuse katastroofi hulka.

Jaapanis kordus Minamata haigus uuesti 1965. aastal Niigata prefektuuris Niigata Minamata haigusena.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]