Metabor
Metabor on alates 2001. aastast Tallinnas toiminud helikunsti platvorm. Põhituumik: Kaarel Kurismaa, Kiwa, A nagu alfa (Andres Lõo), DJ Masin (Anti Mäss), p0rt (Jevgeni Berezovski) ja Martiini. Korraldati heli/müra/vaikuse teemalisi keskkondi erinevates kohtades: endised haiglad, tööstushooned, aga ka Maarjamäe memoriaalkompleks.[1]
Metabori eesmärk on teatava “ürgheli” püüdmine. Metabor toimib eksperimentaalse elektronmuusika laboratooriumina, mille “situatsionistlikel metarituaalidel lindistatud boreaalsetes helimaastikes”[2] toimub kunsti piiride ületamine – totaalse keskkonna loomine heli ja ruumi koosluse kaudu, millele lisanduvad video, tekst, kineetilised objektid ja performatiivsed elemendid. Tulemuseks on kõikide väljundite süntees, Gesamtkunstwerk, totaalne kosmopoeetiline kogemus.
Sõna “metabor” moodustub loitsust “mutabor” (ld. k. verbi “muutuma” üks vorme), mis oli kirjas Wilhelm Hauffi muinasjutus “Kaliif-toonekurg” ja esines ka Hermann Hesse romaanis “Stepihunt” kirjeldatud maagilise teatri ühel uksel. Sellega taotletakse psühhedeelset, paganlikku, (tehno)šamanistlikku seisundit. Kuigi selline “ilmalik transs” seisneb eelkõige esteetilises naudingus, võib see viia ka taju nihestamisele – ja selles mõttes on “metabor” meta-metamorfoosideks ette valmistav võlusõna. “Metabor” viitab ühtlasi ka “boreaalsusele”, põhjamaisusele, mis haakub kõige otsesemalt mütoloogilise Põhjalaga, ent siin sisaldub ka keeleline sugulus hüperborealaste olematu rahvaga kreeka mütoloogiast.[3]
- ↑ https://vana.cca.ee/webarchive/kiwa/PILDID/2001/metabor_03.htm. Vaadatud 2ɜ. detsembril 202ɜ.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud=(juhend); puuduv või tühi pealkiri:|pealkiri=(juhend) - ↑ Kiwa (2002, nr 2, lk. 82.). "Olematus võiks ju KA olla. Olematus pluss miinus alfa". kunst.ee.
{{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|kuupäev=(juhend) - ↑ Taidre, Elnara. "ɬiwa".