Narmashobuke

Narmashobuke
	; Narmashobuke
Kaitsestaatus
	; Ohulähedane (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Alamhõimkond	Selgroogsed Vertebrata;
Infrahõimkond	Lõugsuused Gnathostomata;
Ülemklass	Luukalad Osteichthyes;
Klass	Kiiruimsed Actinopterygii;
Selts	Merinõelalised Syngnathiformes;
Sugukond	Merinõellased Syngnathidae;
Alamsugukond	Syngnathinae;
Perekond	Narmashobuke Phyllopteryx;
Liik	Narmashobuke;
Binaarne nimetus
	Phyllopteryx taeniolatus; Lacépède, 1804
	; Merinarmaskala levila

See artikkel räägib merinarmaskalast; teiste narmaskalade kohta vaata artiklit Narmaskala (täpsustus)

Narmashobuke (ka merinarmaskala; Phyllopteryx taeniolatus) on merekala merinõellaste sugukonnast. Ta on monotüüpse perekonna Phyllopteryx esindaja.

Narmashobuke elab Austraalia lõuna- ja edelaranniku ning Tasmaania põhjaranniku vetes. Põhiliselt elutseb ta korallriffidel, madalas vees sügavusel 3–50 meetrit vetikatesse kasvanud kaljudel ning mererohuaasadel. Kui Tasmaania rannik välja arvata, siis pea samades vetes elutseb ka teine narmaskalana tuntud merinõellane, ühtlasi lähim sugulane austraalia narmaskala.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Eksootilise väljanägemisega narmashobukese keha on kaetud üksikute pikkade lehesarnaste lintjate nahajätketega. Neid pruunvetika lehti meenutavaid nahajätkeid on 6 suuremat (üks pealael ja kaelal, kaks sümmeetriliselt paiknevat seljaturjal ja kõhul) ning mõned väiksemad ka sabal. Keha on täpimustriline ja erksate toonidega, keha värvitoon võib vajadusel muutuda. Haardesaba neil ei ole, seega nad ei saa nagu merihobukesed ankurdada endid vajadusel vetikate varte külge.

Narmashobuke liigub edasi kaela- ja seljauimede abil. Pikk seljauim asub sabajuure piirkonnas. Kaelal asuvad uimed aitavad tasakaalu hoida. Need väikesed uimed on peaaegu täiesti läbipaistvad ja värelevad kiirusega umbes 10 korda sekundis, millega tagavad kala sujuva liuglemise. Narmaskalad on aeglased ujujad ja loodavad seetõttu röövkalu petta oma maskeeringu abil.

Narmashobuke on austraalia narmaskalast suurem; keha pikkus võib ulatuda kuni 46 sentimeetrini.^[1]

Narmashobuke toitub väikestest vähilaadsetest ja muust zooplanktonist. Kuna hambaid tal ei ole, siis neelab ta saaklooma tervikuna alla.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt teiste merinõellastega on narmashobukese eripäraks see, et lõimetise eest kannavad hoolt isaskalad. Kuid merihobukestele omane haudetasku isasel narmashobukesel puudub, selle asemel paikneb tal saba varjus inkubatsioonirenn, mille pesadesse emaskala heidab paarumuse ajal kuni 120 marjatera, millest kooruvad umbes kuu aja pärast maimud. Kohe peale sündi algab kalamaimude iseseisev elu.

Narmashobukesed võivad elada kuni kümneaastaseks.^[2]

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Narmashobuke on väljasuremisohus eelkõige elupaikade vähenemise tõttu, mis on põhjustatud tööstusheitmetest. Suurim oht elupaikadele on suurlinnade (Sydney, Perth, Adelaide, Melbourne) lähedal, kus merre lastav sademevesi ja puhastatud reovesi põhjustab merevee eutrofeerumist ja setete suurenemist.^[3]

Narmashobukesi püütakse mitmel põhjusel. Nende eksootilise välisilme tõttu püütakse neid ohtralt akvaristide tarbeks, samuti leiavad nad jahvatatult laialdast kasutust hiina meditsiinis.

Narmashobuke on kantud IUCNi punasesse nimestikku ohulähedase liigina^[3].