Merinarmaskala

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib merinarmaskalast; teiste narmaskalade kohta vaata artiklit Narmaskala (täpsustus)

Merinarmaskala
Merinarmaskala
Merinarmaskala
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Infrahõimkond Lõugsuused Gnathostomata
Ülemklass Luukalad Osteichthyes
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Merinõelalised Syngnathiformes
Sugukond Merinõellased Syngnathidae
Alamsugukond Syngnathinae
Perekond Phyllopteryx
Liik Merinarmaskala
Binaarne nimetus
Phyllopteryx taeniolatus
Lacépède, 1804
Merinarmaskala levila
Merinarmaskala levila

Merinarmaskala (Phyllopteryx taeniolatus) on merekala merinõellaste sugukonnast. Ta on monotüüpse perekonna Phyllopteryx esindaja.

Merinarmaskala elab Austraalia lõuna- ja edelaranniku ning Tasmaania põhjaranniku vetes. Põhiliselt elutseb ta korallriffidel, madalas vees sügavusel 3–50 meetrit vetikatesse kasvanud kaljudel ning mererohuaasadel. Kui Tasmaania rannik välja arvata, siis pea samades vetes elutseb ka teine narmaskalana tuntud merinõellane, ühtlasi lähim sugulane austraalia narmaskala.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Eksootilise väljanägemisega merinarmaskala keha on kaetud üksikute pikkade lehesarnaste lintjate nahajätketega. Neid pruunvetika lehti meenutavaid nahajätkeid on 6 suuremat (üks pealael ja kaelal, kaks sümmeetriliselt paiknevat seljaturjal ja kõhul) ning mõned väiksemad ka sabal. Keha on täpimustriline ja erksate toonidega, keha värvitoon võib vajadusel muutuda. Haardesaba neil ei ole, seega nad ei saa nagu merihobukesed ankurdada endid vajadusel vetikate varte külge.

Merinarmaskala

Merinarmaskala liigub edasi kaela- ja seljauimede abil. Pikk seljauim asub sabajuure piirkonnas. Kaelal asuvad uimed aitavad tasakaalu hoida. Need väikesed uimed on peaaegu täiesti läbipaistvad ja värelevad kiirusega umbes 10 korda sekundis, millega tagavad kala sujuva liuglemise. Narmaskalad on aeglased ujujad ja loodavad seetõttu röövkalu petta oma maskeeringu abil.

Merinarmaskala on austraalia narmaskalast suurem; keha pikkus võib ulatuda kuni 46 sentimeetrini.[1]

Merinarmaskala toitub väikestest vähilaadsetest ja muust zooplanktonist. Kuna hambaid tal ei ole, siis neelab ta saaklooma tervikuna alla.

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt teiste merinõellastega on narmaskala eripäraks see, et lõimetise eest kannavad hoolt isaskalad. Kuid merihobukestele omane haudetasku isasel narmaskalal puudub, selle asemel paikneb tal saba varjus inkubatsioonirenn, mille pesadesse emaskala heidab paarumuse ajal kuni 120 marjatera, millest kooruvad umbes kuu aja pärast maimud. Kohe peale sündi algab kalamaimude iseseisev elu.

Merinarmaskalad võivad elada kuni kümneaastaseks.[2]

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Merinarmaskala on väljasuremisohus eelkõige elupaikade vähenemise tõttu, mis on põhjustatud tööstusheitmetest. Suurim oht elupaikadele on suurlinnade (Sydney, Perth, Adelaide, Melbourne) lähedal, kus merre lastav sademevesi ja puhastatud reovesi põhjustab merevee eutrofeerumist ja setete suurenemist.[3]

Narmaskalu püütakse mitmel põhjusel. Nende eksootilise välisilme tõttu püütakse neid ohtralt akvaristide tarbeks, samuti leiavad nad jahvatatult laialdast kasutust hiina meditsiinis.

Merinarmaskala on kantud IUCNi punasesse nimistusse ohulähedase liigina[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]