Meriküla patarei nr 1
Meriküla patarei nr 1 oli Kroonlinna kindlusele allunud Venemaa rannikupatarei Virumaal Vaivara vallas, mille eesmärk oli vaenlase laevastiku tõkestamine Narva lahes.
Tänapäeval asub patarei Ida-Viru maakonna Narva-Jõesuu linna Meriküla küla maadel.
Patareipositsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Merikülas alustati aprillis 1916 Kroonlinna kindluse Narva Suurtükiväepositsiooni suurema 4x10-tollise (254 mm) suurtükipatarei ehitamist. Durlacheri lafettidega suurtükid (1895. aasta mudel) toodi Kroonlinna kindluse Obrutševi fordist. Kroonlinnast saadeti koos suurtükkidega ka uus töödejuhataja – kapten Alfred Bauman, kes valvas suurtükkide paigalduse järgi ning kellest pidi hiljem saama ka divisjoni ülem.
Patarei paiknes Meriküla panga ja Laagna oja vahel kohas, kus Hiiemetsa–Narva-Jõesuu maantee laskub klindist alla. Patarei sadevesi koguti kraavistikuga kokku ning juhiti peakraavi kaudu Laagna ojja.
Patarei peaehitis on kompleks, kus pinnasest rinnatise taga ühel sirgel vaheldumisi paiknevad betoonist valli ja alusega kahuriõued ning lasukomplektilaod. Selja tagant kaitses ladusid ja lahtisi kahuriõuesid sirge pinnasevall.
Puit-kivi-muldtarindis lasukomplektilaod olid eraldi mürskudele ja laengutele ning paiknesid kahel pool õue, moodustades sisemistele õuedele kaksiklao. Laskemoona pealadu paiknes veidi eemal allavoolu oja, kohe enne oja langemist klindist alla. Ladu oli teras-kivi-betoontarindis. Patareis oli kaks plekk-katusega puitust vaatlustorni kõrgusega 8 ja 10 m.
1917. aastal sai positsioon ametliku nime 1-й Береговой Артиллерийский Дивизион. Pataljoni staap oli Narvas, nr 1 patarei asus Merikülas, patarei nr 2 Udrias, patarei nr 3 Hakajas (venepäraselt Gakkovo).
Varustusraudtee[muuda | muuda lähteteksti]
Patareini tuli laiarööpmeliselt (1524 mm) Narva–Tallinna raudtee Auvere jaamast (tollal ametlikult Korfi raudteejaam) 8 km pikkune kitsarööpmeline (750 mm) raudteeharu.
Saksa esimese okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa okupatsiooni aegu viidi 1918. aastal kolm suurtükki kuskile ära.
Uurimusi patareist[muuda | muuda lähteteksti]
Patareid on esmakordselt eesti keeles käsitletud Heino Gustavsoni ja Mati Kangro poolt 1987. aastal[1], eestikeelses kirjanduses lühidalt käsitletud Heino Gustavsoni poolt 1993. aastal.[2] Lühidusest hoolimata on eksitavat teavet – patarei ei kuulunud Mereväe tagalapositsiooni (raamatus Varupositsioon) ega üldse mereväele.
Samuti on eksitav, et patareid ei jõutud relvastada – tegelikult oli 1917. aastaks patarei täies relvis.[3] See, et hilisemates Eesti ülevaadetes pole märgitud relvi, tuleneb hoopis sellest, et põhiliselt viisid relvad ära juba Saksa okupatsioonivõimud suvel 1918.
Patarei tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval on patarei kasvanud võssa, suurtükiõued on üldiselt säilinud rahuldaval, teised ehitised on lagunenud ja võsastunud.[4] Ükski neist pole kultuurimälestisena riikliku kaitse all.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Meriküla 6-tolline Rannapatarei nr 7[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Heino Gustavson, Mati Kangro. "ENSV I Maailmasõja fortifikatsioonirajatised. Eesmise kaitseliini, varupositsiooni ja muude fortifikatsioonirajatiste loetelu. 4. kd. KRPI. Tallinn 1987. Muinsuskaitseameti arhiiv, A-1872
- ↑ Heino Gustavson. "Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion. Tallinn 1993. Lk 16–17
- ↑ Владимир Ткаченко. "Нарвская артиллерийская позиция Крепости Кронштадт. 1915–-1918 гг". Tsitadel nr 16, 2008. Lk 147
- ↑ MTÜ Castellumi väli-uurimused 2014 ja 2016. MTÜ Castellumi arhiiv
- ↑ Meriküla 6-tolline patarei Narva-Jõesuu linnas Ida-Viru maakonnas, Projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”. Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. Kärdla 2017
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Meriküla 10-tolline patarei Narva-Jõesuu linnas Ida-Viru maakonnas, Projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”. Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. Kärdla 2017